Nad on minu inimesed, nende eest tuleb palvetada …

Pastoraadi elu juurde kuulub, et aeg-ajalt satub sinna elu hammasrataste vahele jäänud, tihti üsna räsitud välimusega mees või naine, paludes raha või veidike süüa. Nõnda on see olnud ka Pärnumaal Kilingi-Nõmmel Saarde pastoraadis, kus 12 aastat tagasi alustas koguduse teenimist praktikandina praegune koguduse õpetaja Arvet Ollino (45).

Arveti valik on sellisele küsijale pakkuda tööd, mille palgaks soe toit või toidupakike. Selline lähenemine on 16 mehele 12 aasta jooksul saanud protsessi alguseks, mis on nad n-ö põrgust ellu tagasi aidanud. On ka neid, kellest saanud kristlane.
Kel on kordki elus alkohoolikuga lähemat kokkupuudet olnud, teab, kui raske on selliseid inimesi aidata. Saarde pastoraadis tehtavat tööd pole toetanud euroraha, vaid Jumala sõna ja katkematu palveelu. Juba aastaid peab Arvet iga päev jumalateenistusi. Ka siis, kui tuleb hilja koju ja on väsinud.
Kõnelen oma lapsepõlvesõbraga tema tegemistest ilma eelneva kokkuleppeta Saarde pastoraadi imeilusal euroremontimata verandal veidi vihmasel juuliõhtul. Laual on värske keedetud kartul, lillkapsas ja võõrustaja enda valmistatud tuulehaugisült. Avatud verandauksest paistab paremal järv ja vasakul punase katuseplekiga Saarde kirik, kus aastate eest teenis ka auväärt kirikuõpetaja ja dogmaatik Elmar Salumaa. On imeliselt rahulik, justkui aeg seisaks.
Pilgus otsustavus, kõneleb Arvet sirgjooneliselt: lihtne ja jõuline žestiderikas kõne vaheldub vaiksete sissepoole vaatamise hetkedega, mil ta üsna tasasel toonil, isegi aeg-ajalt sosinal kõneleb värvikalt oma inimestest, Jumalast ja vaimulikust võitlusest.

Oled muu kogudusetöö kõrvalt pikki aastaid tegelnud ka eluheidikutega. Saan aru, et nad on ise tulnud, justkui taevast langenud.
Pigem põrgust. Nälg ajab. Annan tööd ja tasuks süüa. Päris alguses ehk ka vastupidi, näiteks oli küttepuude tegemine. Mõni ei jõudnud kirvestki käes hoida, enne tuli süüa anda, et jõuaks tööd teha. Või teine näide: lume ajamine. Traktor oli olemas, aga andsin meestele lumelabidad kätte. Mõni virises, aga teist võimalust polnud, sain kütuse arvelt neile süüa teha.
Tegin suure potitäie suppi lõunaks. Võimalik, et sooja toitu saidki nad vaid pastoraadist tol ajal. Mõni mees käis küsimas küünlajuppe, mis kirikus üle jäid, kodus ei olnud voolu.
Riks, praegune kellamees, oli esimene, kes selle ukse n-ö lahti tegi. Pärast on neid palju tulnud, mõned lausa Pärnust. Igal on oma lugu ja kõigile on tulnud erinevalt läheneda. Tuleb ära tunda nende tugevus ja anda neile vastutus. Ühine probleem on alkoholism.

Võtad nad pastoraati elama?
Varem võtsin. Nüüd olen vanemaks saanud, ei võta enam. Praegu käib neli meest aeg-ajalt. Palju huvitavaid aegu on  läbi elatud. Neid on kasvatatud nii prääniku, Jumala sõna kui ka «kaikaga». Ilma ranguseta sellistega ei saa. Nad peavad teadma, kes on peremees.
Ei tea, miks nad minu juurde tulevad, ma pole karm tüüp … (mõtlikult – K. L.). Aga nad on mind õpetanud. Nad on võrratud psühholoogid. Kiireid tulemusi ja suuri, ülevaid eesmärke ei ole mõtet selles töös seada. On olnud ka kordaminekuid: paar meest on oma perega ära leppinud. Üks elab siiani viisakalt.
Üks mees, elukutseline vang, geniaalne aju, käis kaks nädalat igal õhtul missadel ja palus eestpalveid oma sissepõlenud laste eest. Pärast seda sai kolm saiakest. Kolm sellepärast, et ta järgmisel õhtul jälle tuleks. Ühel õhtul ei tulnud. Oli suitsuga magama jäänud, aga leidis rahu.

Kuidas sul alkoholiga reeglid on? Kas võtad nad vastu ka joobes?
Kui nad ära saadan, siis lähevad hullemasse keskkonda. Nad on ikkagi täiesti põhjas. Kuhu ma nad saadan? Ega ma pole neid siia igatsenud, aga ma ei saa neid ka ära ajada.

Sa annad tööd. Mida olete ühiselt ära teinud?
Palju töid siin pastoraadis ja kirikus. Näiteks õuel asuvasse vanasse lauta ehitasime garaažid, aidale paigaldasime uue katuse, isegi kirikutorni katust lappisime aastaid. Need mehed on ka Pärnu Shalomi lastemaja laste ja perede varjupaika aidanud ehitada. Mu abikaasa Kristi oli seal juhataja ja mina võtsin ehitustööde juhtimise enda peale. Hommikul korjasin mikrobussitäie mehi peale ja viisin Pärnu. Nad said selle eest süüa ja peavarju. Aastaid ehitasime nii.

Kas räägid neile ka vaimulikest asjadest või on see misjon tegudes?
Jumalateenistusele pole ma kedagi sundinud tulema, inimene peab ise tahtma. Ma ei ole imetegija. Saan anda neile võimaluse. Kui nad kasutavad seda, on hea, kui ei … eks nad ise otsusta.
Lastemaja ehitades aitas meid üks ehitusõppejõud vabatahtlikult. Talle meeldis meie fanatism ja temast sai meie ehituse aju. Kui ta käis, siis vestlesime kogu aeg Kristusest. Eks mehed siis ka kuulasid.

Oled aidanud 16 meest, kui palju on n-ö aia taha läinud?
Mis asi on aia taha minek? See on suhteline. (Meenutab mehi ükshaaval, teades iga mehe elukäiku ja tegemisi, ning lausub veidi kurvalt – K. L.) Ma ei saa öelda, et nad on minu mehed olnud …
(Vaikselt pärast mõttepausi – K. L.) On ikka, jah. Nad on nagu minu lapsed. Siiamaani loen õhtuti igaühe eest palveid. Meenub üks lugu. Hilissuve õhtul helises telefon ja helistaja ütles, et tahab enesetappu teha, et luterlikust kirikust välja astuda. Mida ma oskasin öelda, hakkasin suure häälega naerma ja ütlesin: «Armas inimene, sa ei saa välja astuda, kui pole sisse astunud. Oled ristimata! Ma ei tunne sind. Aktsepteerin sinu otsust, aga pead kõigepealt kirikusse sisse astuma.» Kohtusime 15 minuti pärast kiriku ukse juures. Tulija oli püha viha täis.
Tegin talle selgeks, et kirikusse sisse saamine pole kerge, igasuguseid ei võeta. Ta käis kirikus 1,5 kuud igal õhtul. Tegin talle spetsiaalse korra, kuidas pühakotta siseneda: palved, kummardused, ristimärgid. Õppisime koos võidukaare all issameie selgeks. Igal õhtul palvetas ta õigeusu palveraamatust kaanonit kõige magusamale Jeesusele. See on 20 lehekülge pikk. Neljal päeval oli purjus, siis muutus ja viiendal päeval tuli kainena.

Tuli vihaga, tahtes välja astuda, ja sa suunasid sisse astuma?
(Rõõmsalt – K. L.) Jah, aga ta pole siiani veel sisse saanud. Käib ikka aeg-ajalt kirikus, ma pole teda veel ristinud. Temagi käis meiega lastemaja ehitamas. Hästi tore mees, veidi üle 30 aasta vana, rahuliku loomuga. Talle oli vaja läheneda teisiti. Sai päris viisakaks inimeseks.

Sul on siin omamoodi Lootuse küla?
Päris sellist tööd ei saa siin teha, siis peaks olema suletud süsteem. Praegu nad käivad kodudest ja ma olen üksinda. Kui saab inimesele tagasi anda mingisugusegi inimväärikuse, siis olen ma juba niipalju võitnud, et rohkem ei ürita.

Oled abielus ja kahe poja isa. Kuidas selline toimetamine pereelule mõjunud on?
Oli tõesti periood, kui see segas. Mõni mees on vajanud tohutult tähelepanu ja emotsionaalset tuge. Alati ei märka kohe, et pere kannatab. Hiljem sain aru.

Kuidas jõudsid igapäevaste missade pidamiseni?
Olen vaimumaailmas kogenud asju, mida ei oska seletada. Surnute hinged tulevad minu juurde, et aitaksin neid. Aastaid tagasi oli tohutult raske: asu ei olnud; tunned, et peab palvetama; aga mis palveid, kuidas … Siis leidsin õigeusu palveraamatu, hakkasin kaanoneid lugema.
Meie ümber on kurjust, mis hävitab, see sundis. Taipasin, et ei piisa ühest jumalateenistusest nädalas. Vaimne elu on nii intensiivne ja reaalne, iga päev tuleb oma rahvast hoida ja kaitsta, et siin oleks rahu, et Jumala valgus inimesi hoiaks.
Kas ma saan astuda eemale ja anda vaenlasele voli? See on võimatu. Küsimus pole, kas ma tahan. Ütlen ausalt: ma ei taha alati. Olen ka vahel väsinud, aga tuleb minna. Kristus suri minu eest, nüüd on minu kord.
Ma ei ole enam kriitiline Eesti rahva usuleiguse teemal: nad on minu inimesed, toredad inimesed, nende eest tuleb palvetada, nende eest tuleb võidelda.

Millisena näed meie luterlikku kirikut?
Enam võiks olla igapäevast palvevõitluse distsipliini. Näiteks tunnipalvete lugemine, missa pidamine, vaimulikud harjutused, kasvõi Loyola omad. Mul on tohutult vedanud. Pean oma õpetajateks Eenok Haamerit, kes fanatismi edasi andis, ja praost Enn Auksmanni. Praost kannab ja harrastab vanakiriklikku distsipliini. Ta pole kunagi käskinud neid asju teha, mida ma praegu teen. Ta on näidanud, et see on võimalik, ja just mittesundimisega on ta suur eeskuju.
Vaimne distsipliin viib hoopis teise dimensiooni. Mõnikord harjutan end näiteks jooksmise ajal, loen Jeesus-palvet: Issand, Jeesus Kristus, Jumala Poeg, halasta minu, patuse peale. Ja nii kolm kilomeetrit. Mis see annab? See annab sisemise rütmi, sa ei jookse end tühjaks, mõte on suunatud Jumalale, minu meelest võrratu.
Vaimne distsipliin annab võimaluse reaalsust, Jumala reaalsust selles kolmemõõtmelises ruumis selgemini kogeda. See pühitseb kogu maise. Missad on aidanud mul ellu jääda, et mitte läbi põleda ja rahu leida.
Puud kasvavad ja pilved liiguvad, aga mina olen siin … Mõni ütleb, et kolgas, hädade org. Ei, see on võrratu paik, kus mind elama ja teenima on pandud.
Kätlin Liimets

Arvet Ollino
Sündinud 10. jaanuaril 1971 Pärnumaal Jaamakülas.
Ristitud 1992, konfirmeeritud 2002.
Ordineeritud diakoniks 2. juulil 2006, preestriks 7. juulil 2011.
Haridus: Pärnu II keskkool, Eesti Põllumajandusülikool, UI pedagoogiline osakond, Tartu Teoloogia Akadeemia.
Eelnevad ametid: Surju põhikooli matemaatikaõpetaja, Marana puukooli puukoolitaja, ettevõtja metsanduse alal, Pärnu Shalomi Abikeskuse lastemaja kasvataja ja juhatuse liige.
2006. aastast teenib Saarde kogudust.
Abielus Kristi Ollinoga, pojad Taavet (20), Markus (16).