Muutuvast religioossusest

Tartu ülikooli usuteaduskonna ruumes pidas kultuuriteaduste ja kunstide doktorikool intensiivseminari «Religious Change» (Religioosne muutus).

Kahepäevasest seminarist võtsid osa muusika- ja teatriakadeemia, Tartu ülikooli, Tallinna ülikooli ja kunstiakadeemia doktorandid ja õppejõud ning see toimus koostöös kultuuriteooria tippkeskuse ja Tartu ülikooli usuteaduskonnaga.
Toimus kolm loengut, mida lugesid sotsioloogid prof Jim Beckford Warwicki ülikoolist ja prof Linda Woodhead Lancasteri ülikoolist ning ajaloolane prof Callum Brown Glasgow’ ülikoolist.
Arutati religioosse mitmekesisuse, religioossete organisatsioonide rolli muutumise ja religiooni avalikku sfääri tagasituleku üle. Loengutele järgnenud seminaridel astusid ettekannetega üles ka Tallinna ülikooli doktorant Olga Razuvajeva ning Tartu ülikooli doktorandid Kristel Kivari ja Marko Uibu.
Prof Jim Beckford, kes pidas loengu religioossest mitmekesisusest ja selle tähendusest, tõi välja kolm olulist põhjust, miks räägitakse tänapäeval palju religioossest mitmekesisusest.
Esiteks on nüüdisajaks enamikust maailma riikidest kadunud ainult ühel usul baseeruv rahvuskond, teiseks on globaliseerumine ja laiem infovahetus viinud mitte ainult uudiste ja ideede, vaid ka religiooni edasikandumisele. Viimaseks on, seoses eelmainituga, üha rohkem vaja rääkida ka religioosse mitmekesisuse kaitsmisest, mille jaoks on nii Euroopas kui mujal kehtestatud seadusi, et kaitsta religioonil baseeruva diskrimineerimise ja eelarvamuste vastu.
Beckfordi sõnul näitab religioosse mitmekesisuse levik tugevalt, et religioon pole, nagu paljud sotsiaalteadlased siiani on arvanud, kusagile kadumas, vaid on tugevalt avalikku ellu tagasi tulnud. Just seetõttu usub ta, et elame üle mitme sajandi religiooni jaoks väga põneval ajal.
Temaga nõustus ka professor Linda Woodhead, kes pidas loengu religiooni muutumisest Euroopas viimase 20 aasta jooksul. Ta tõi välja, et tänapäeva inimese jaoks ei ole religioon kadunud või perifeerne, vaid muutunud on viisid, kuidas inimesed religiooni praktiseerivad.
Kristluse kese pole uskuja jaoks enam doktriin või puhtalt tekst, vaid olulisemaks on muutunud personaalne kogemus, samuti on muutunud inimeste arvamus selle kohta, et religioosse kogemuse saamiseks või religiooni praktiseerimiseks tuleks koguneda ametlikku pühapaika.
Usklikud osalevad pühaduse ja pühaliku tekitamises palju rohkem ise, kasutades selleks võimalusi, mida pakub internet, lugemisvara või tutvusringkond.
Woodhead toonitas, et oluline religiooni mõjutaja on alati olnud sotsiaalsfäär. Tänapäeva inimesed sünnivad üha vähem religioossesse identiteeti, nad mõtlevad ja valivad ise, kus ja kellega usuvad. Inimesed ei suhtle enam ainult naabruskonnaga, levinud on massikommunikatsioonivahendid.
Religioonide esindajad peavad valima, kas nad on kapitalismi poolt või vastu, kuidas suhtuda feminismi või kui karmilt seada reeglid, mida tuleb järgida. Sellest oleneb, kui kandev roll ühel või teisel religioonil ühiskonnas on.
Näiteks töötavast süsteemist tõi Woodhead Taani kiriku, mis annab uskujatele võrdlemisi vabad käed praktiseerimise ja sotsiaalsete ettekirjutuste raames ning mängib just tänu sellele ühiskonnas märkimisväärset rolli.
Nii Woodhead kui Beckford külastasid Eestit esmakordselt ning jäid toimunud seminariga väga rahule. Diskussioonid olid viljakad ja ettekanded põnevad. Ka usuteaduskonna poolne peakorraldaja dekaan Riho Altnurme jäi üritusega rahule. Loengud olid vabad kõigile kuulata ja huvilisi jätkus.
Seminari käigus sai alguse mitu koostööprojekti. Altnurme sõnul oli väga kasulik, et kõik kolm lektorit olid Ühendkuningriigist, sest just seal toimuva religioossuse muutumisega on Eestit hea võrrelda, kuna ühiseid jooni on palju.
Diana Toomingas