Muutuste teel vanust ei küsita

Lastekirjanikuna kuulsust kogunud Heljo Mänd (87) on kõrges eas teinud olulise pöörde ja kirjutab nüüd värsse Jumalale. Ta tunneb, et on loominguliselt kõrgvormis ja aina sügavamaks oma mõtetega läheb.

Heljo Mänd räägib, et kui ta kümme aastat tagasi soovis pühendada ühe luulekogu Jumalale, siis see ei õnnestunud. Tulid mõned üksikud riimid, aga kogumikuks ei sobinud. Lubadus teha luulekogu oli antud küll vaid endale, kuid süda jäi kripeldama.
Sel aastal hakkas midagi muutuma. Hommikul raadiost kuuldud hingepalvus andis esimese tõuke. Üks õpetaja öeldud fraas jäi meeltesse ja korraga tuli luuletus. Ta sõnab kõhklevalt, et need polekski nagu ta enda mõtted, vaid talle ette öeldud. Abi Jumala poolt.
Luulekogu «Tuulemesilane» valmis sel kevadel ja mõned luuletused sealt jõuavad ka Eesti Kiriku lugejateni. Juba kirjutab Heljo Mänd uut luulekogu ja innukamalt kui eales varem. See räägib vanast naisest, kes väljas ei käi ja talle on jäänud vaid toa neli seina. Kirjutatud läbi enda, sest juba mõnda aega ei liigu proua Heljo tervise tõttu majast kaugele. Ometi ei ole ta sellepärast rusutud.
«Tuba on avardunud maailmaks. Välisilm viiks mind mu elurütmist välja. Piisab, kui keegi külas käib. Üksindust ma ei tunne, sest minu juures käib ikka külalisi ja palju noori. Lisaks mu oma lapsed, lapselapsed ja nende lapsed. Mul on neli last, kümme lapselast ja lapselapselapsi juba seitse. Nad tulevad armastusest, mitte kohustusest,» sõnab ta naeratades.
Elu pole Heljo Mändi hellitanud. Ta ise arvab, et just viimase aja vintsutused on aidanud teda teel sügavuse poole. Aasta tagasi jäi õrna hingega naine ühest valusraskest kogemusest lausa haigeks ja hakkab alles nüüd sellest üle saama. Küllap oli abiks ka emotsioonide väljakirjutamine. Heljo elab praegu uuestisündimise vaimus.
«Mul on tunne, et sünnin iga päev uuesti seda uut luulekogu kirjutades. Tunnen rõõmu sellest, et saan veel öelda, mis südamel, saan jagada. Ma usun, et mulle on veel aega antud, ja tahan sellest iga hetke ära kasutada. Jätan kõik muu kõrvale ja aina kirjutan. Olen märganud, et olen parem kui enne, püüan mõista ka neid, keda varem pole mõistnud. Minus on tärganud see kõikemõistmise püüd ja enda vähemtähtsustamine. Minu suhe Jumalaga on samuti muutunud. Lapsepõlves pidasin teda karistajaks ja kurjaks, nüüd mõtlen teisiti ja see on hea tunne.»
Lõpetuseks üks värsirida Heljo Männi veel töös olevast luulekogust «Sinine suvi»:
Vanadusel on ravitseja käed
Nad võtavad ära kuulsuse valu,
mis kohati ägeneb,
kohati taandub.
Daisy Lappard