Muutuda, et püsida
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Juhtkiri / Number: 25. november 2009 Nr 46/47 /
Meie käes on taasiseseisvusaegse kirikulehe 1000. number. Kui kõik lehenumbrid oleksid olnud täpselt ühesugused, mis teeks lehe väljaandmise tunduvalt lihtsamaks, kas see leht veel ilmuks? Teame, et iga uue numbri kokkupanek on suur töö ja vaev. Ikka ja taas peab otsustama, mida ja kuidas öelda. Muutunud on ka väljaande kujundus ja inimesed, kes lehte teevad.
Samuti peab kirik olema alati uuenev – semper reformanda. Seda tingib muutuv maailm meie ümber ja Kristuse antud ülesanne olla Tema tunnistaja kuni maailma otsani. Eile alustas tööd kirikukogu uus koosseis. Ees seisavad tõsised väljakutsed. Kirikukogu roll pole lihtsalt käigus hoida paika pandud traditsioonide trükipressi, vaid pingutada oluliste muutuste nimel, hinnates olukorda, seades sihte ja haarates kaasa kogu kirikurahva.
Võib tuua ilusaid näiteid, kuidas meie kirikuelu on viimastel aastatel edenenud. Ometi pole meil õigust puhata loorberitel. Ka kõige suuremate optimistidena ei saa me mitte märgata väärarenguid ja hädasid enda ümber, sealhulgas kiriku kitsaskohti ja suutmatust. Eestlastena ei kannata me kindlasti kriitikaande puudumise all. Pigem kipub sellest saama masenduse ja viha allapoole viiv spiraal.
Tundlik süda on aga parim materjal Jumala käes! Isegi kahtlev ja hirmunud süda, kui avame selle Jumalale ja end kõigega Tema hoolde usaldame. Apostel Paulus kutsub meid üles tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks (Rm 12:1–2). Tema halastus, kõikeparandav ja pühitsev Vaim, teeb meist peatumatu jõu võitluses parema maailma, Kristuse kuningriigi ja Tema kiriku eest.
Selleks võitluseks vajame vaimulikku sügavust, et katsuda läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea, meelepärane ja täiuslik. Küsimus ei ole lihtsalt muutumises muutumise pärast, veel vähem muutumises maailma sarnaseks. Kui me ei suuda eristada jumalikku ja inimlikku, ajalikku ja igavest, olulist ja ebaolulist, võime koos reformide pesuveega visata kausist välja ka lapse. Kaasaminek ühiskonna peavooluga, tahe samastuda enamusega näib progressiivne ja üldinimlik, isegi kui üheskoos rõõmsalt hukatusse marsitakse.
Apostel Paulus hoiatab: Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel. Timoteosele ütleb ta: Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu. (2Tm 4:2–3) Kirik vajab muutusi, mis aitaksid tal paremini täita oma kuulutusülesannet. Mis need on?
Meilgi tuleb uuendada ja parandada meelt! Praegu teeb heal juhul 20% kiriku liikmeskonnast ära 80% kiriku tööst. Kas ei kõnele see mahamaetud talentide aardest, mis tuleb nähtavale tuua ja käiku lasta? Vajame kõigi kristlaste motiveeritust, indu ja usulist kasvamist, aga ka kirikukorralduslikke muutusi, mis võimaldaks kaasata võimalikult paljusid ja suurendada tööhõivet Issanda viinamäel. On ju kogudus vaimne kogukond, kus igaühel on täita oma missioon.
Vajame rohkem solidaarsust ja koostööd ning läbimõeldud haldusreformi, millesse kuuluks nii koguduste ja praostkondade koopereerumine kui ka piiskoplike ülesannete delegeerimine ja vajadusel piiskopkondade loomine. Suurem sidusus aitab luua seljatagust ja tuge, et hoida elavana ja kanda edasi usutuld.
Vajame majandusalast ohvrimeelt ja ökonoomilist mõtlemist. Rahapuudus ei saa olla vabanduseks, et vaimupõld sööti jääb. Meie kätte on usaldatud eelmiste põlvede kogutud vahendid ning praegu on meie rahvas jõukam kui varasematel aegadel. Püüdkem siis avatuse, kompetentsuse ja ohvrivalmidusega olla arukad majapidajad. Meie võimalus olla viljakas on uues meelsuses. Tänu kõigile, kes usus ja armastuses on pannud käe jumalariigi adra külge! Tänu Jumalale, kes ütleb: Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? (Js 43:19).
Andres Põder,
peapiiskop