Muusikal on võimas vägi, kinnitab organist

Järva-Jaanis on kolmekümne aasta ringis jumalateenistustel kaasa teeninud Nadežda Maran (50), kes peab oluliseks elu Loojaga ja looduga.

Nadežda Maran on päritolult Siberi eestlane, sündinud Omski kandis ja jõudnud Eestisse seitsmeselt. Tema esivanemad rändasid tsaari ajal välja, juba Nadežda vanaema sündis kaugel Siberis. Aga ajal, mil Nadežda Viljandis elas, sattus ta juhuslikult Tarvastu kirikusse. Õpetaja Harri Haamer oli seal, tema erakordne isiksus paelus, oli ka teisi noori ja peatselt tuli leeriõnnistamine.

Organistiks vajaduse tõttu
Siis sai Halliste õpetaja insuldi ning Harri Haameri õpilane Peeter Parts, kes hakkas sealset kogudust hooldama, andis natuke klaverimängu õppinud Nadeždale Punscheli koraaliraamatu kätte ja palus paar lugu ära õppida. Nadežda harjutas nädal aega ja sai jumalateenistusel hakkama. See oli aastal 1984.
Nadežda ja Peeter Parts abiellusid, Peeter sai 1986. a kevadel ordinatsiooni ning koos teenisid nad Mõisakülas ja Hallistes, vahel ka Karksis. Nadežda õppis tasapisi orelit mängima. Ta meenutab, et käis mingites tundides, esimene toimus Kaarli kirikus, kus neile kõneles õpetaja Einar Soone. Õppimise protsess oli pikk, kaheksa aastat, sest vahepeal sündisid lapsed.
Kirikumuusikakooli hakkas Nadežda käima juba Järva-Jaanist, kuhu neid kutsuti. Kooli lõputunnistus anti talle 1997.
Abikaasade tee läks lahku, aga Nadežda jäi Järva-Jaani ja on seal olnud 26 aastat. Kirikutööd on ta selle aja jooksul teinud erineva intensiivsusega. Kui koguduses kogunes ansambel, oli esinemisi palju, praegu on tema saata jumalateenistused.
Ta juhatab kohalikku vallakoori ja käis möödunud aastal kooriga laulupeol, lauldakse ka kirikus. «Valla- ja kirikutöö käibki käsikäes, laulame kirikus suuremate pühade ajal, kindlasti jõuludel ja vabariigi aastapäeval,» ütleb Nadežda Maran.
Peatselt tulevad kihelkonnapäevad, siis lauldakse taas kirikus. Selleks õpitakse Taizé palvuse laule. Mai lõpus on Järvamaa laulupidu, praegu harjutatakse ja õpitakse ka seda repertuaari. Järva-Jaanis teevad vald ja kirik head koostööd ja vald toetab kogudust. Murekohaks on lauljate vähesus, vanad vananevad ja noored suurt muusikast ei hooli. Heal juhul teevad bändi.
«Võõristust kiriku- ja vallarahva vahel ei ole – see on üks kogukond. Laul peab tulema läbi südame ja hinge – muusika on võimas instrument. Muusika puhul ei ole piirid olulised, ole, kus sa oled, kas kirikus või mitte. Laul ja sõnum tulevad hingest ja mõjuvad igal pool,» kinnitab Nadežda.
«Kui sa kas või kooriga laulad ja suudad muusika kaudu sõnumi välja tuua, läheb see südamesse, puudutab ja jagab energiat. Jumal lõi maailma, meie ka loome kogu aeg midagi ja meie eesmärk on minna kogu aeg edasi. Teadlikult on iga mõte loov ja me vastutame selle eest, vaid negatiivseid mõtteid loome ebateadlikult,» jagab muusik oma mõtteid.
Sügisel käis Nadežda Viljandis kirikumuusikute konverentsil ja kohtus paarikümne aasta järel kursusekaaslastega. Niimoodi ta vaikselt seal Järvamaal elab.

Energiat loodust
See on organistidele tuttav laul, et kogudustes on palgaraha napp ja ega täiskoormustki pole anda. Lisaks tunnistab Nadežda, et on olnud pikka aega töötu, vahel on mõni tööots, kuidagi peab ju hinge sees hoidma. «Tööd võib teha meeletult palju, töö ei lõpe ära, tasustamine on iseasi,» sedastab Nadežda. Aga eks ebakindel sissetulek nõua tahtejõudu, kannatlikkust ja energiat.
Seda viimast ammutab Nadežda ka oma hobist. Nadežda käib ka miinuskraadidega ülepäeviti ujumas – tema on talisupleja. See hobi tekkis küll praktilisest vajadusest tugevdada oma immuunsüsteemi. «Usun, et inimene vastustab ise oma tervise eest. Jumal on inimestele andnud kõik, et nad terved oleksid ja terveks saaks,» ütleb Nadežda tervislike eluviiside toetuseks.
Ta ravis end raske haiguse võitmiseks toortoidu ja ravimtaimedega ning hakkas tegelema talisuplemisega. See saigi heaks harjumuseks ja kui varem oli ka suvel Nadežda jaoks vesi ujumiseks külm, sai ta külma vee hirmust üle. Varakevadel on ujumiseks hea aeg, sest vesi on külm, aga jääd pole ja nii pole vaja auku raiuda. Ujumas käib koos viieliikmeline kamp.
Nadežda ütleb, et üritab toortoitumisel olla. «Kõige kasulikum on tarbida toitu nii, nagu Jumal on selle andnud,» selgitab ta. Ja lisab: «Meie esivanemad valget saia ei söönud, see oli pühadetoit. Mustas leivas sisalduvad kliid aitavad toitu seedida.» Nadežda küpsetab ise leiba ja müüb seda sõpradele-tuttavatele.
Ta kasutab leiva valmistamiseks meresoola, tuulega veskis kivide vahel jahvatatud jahu – muidugi on selliselt valminud päts poe omast kallim. Ent tervis on inimese kalleim vara ja naturaalselt kääritatud leib kaalub pärmiseenega poeleiva igal juhul üles. Nadež­da võiks minu meelest koolitajaks hakata, sest teadmisi tervislike eluviiside vallast on tal kuhjaga. Tikkides oligi neid hea interneti vahendusel kuulata. «Inimene saab oma elukvaliteedi heaks palju teha. Õnn ei kuku ise sülle,» innustab ta teisi.
Nadeždale meeldib maal elada, linn ei ole tema jaoks sobilik keskkond. Pigem koliks ta metsa ja kasvataks juurikaid. Kas sel on midagi pistmist tema varase lapsepõlve Siberiga, ta ei tea. Tartut peab Nadežda hea auraga linnaks, juba mõte Tallinna minekust tekitab stressi. «Puhas vesi ja puhas õhk on suur väärtus, palju rohkem pole elus vajagi,» sõnab kolme lapse ema ja kolme lapselapse vanaema.
«Inimesele on vaja armastust ja see on kõik. Jumal on armastus ja see tunne elab meie sees. Inimesed ootavad mingit armastust, aga kust see tuleb, ta on kogu aeg sinu sees. Kui sa hakkad seda jagama, tuleb ta sulle tagasi. Kui sa ennast lukku paned, siis jäädki ootama. Andmine on enne saamist. Kõik väärivad armastust, sõbrad, lähedased, sugulased, kes iganes,» selgitab Nadežda oma arusaama elust.
Nelipühal autasustatakse Nadežda Maranit EELK aukirjaga.
Rita Puidet

Nadežda Maran
Sündinud 6. aprillil 1965;
lõpetanud Viljandi vene gümnaasiumi 1981;
õppinud 1982–1984 Viljandi kultuurikoolis klubitööd ja 1989–1997 UI kirikumuusikakoolis;
Järva-Jaani koguduse organist ja koorijuht.