Muusika on Jumala tööriist

Suvel on meie armsad kirikud täis muusikat, enamasti kõlab pühakodades orelimuusika, mis kutsub inimesi sisse astuma. Kuigi orel on pika arengu jooksul palju muutunud (pillide kuningas leiutati umbes 250 aastat enne Kristuse sündi), täidab ta endiselt oma ülesannet. Sõna «orel» tuleneb kreeka keelest ja tähendab tööriista või instrumenti. Algselt kohmakad orelid võeti kirikus kasutusele alates 10. sajandist ja siis anti pilliga, mida tuli rusikatega lüüa, kätte koorilaulu algustoon.
Kirikutes kasutusel olevad vanemad orelid pärinevad 19. sajandist ja teadagi on nende seisukord üpris erinev. Tartu Peetri koguduse organist Anneli Klaus on õnnelik, et saab mängida heas korras Müllverstedti orelil, millel vanust 121 aastat. Oreli sünnipäeval pakkus ta võimalust sellel pillil mängida ka teistele organistidele ja teelistele avatud kirikus kõlas kaunis orelimuusika mitu tundi järjest.
Mis veel õhtusest sünnipäevakontserdist, kus esines Ines Maidre, rääkida! Siinkohal võib appi võtta Beethoveni, kelle tööriistaks oli küll klaver, aga sõnumi sisu sellest ei muutu: «Muusika – see on veel kõrgem ilmutus kui kogu tarkus ja filosoofia. Kellele minu muusika mõistetavaks saab, see peab vabaks saama sellest viletsusest, milles vaevlevad kõik teised.»
Rõõm muusikast muutus kahekordseks, kui kõlas «Meil aiaäärne tänavas». Asi pole Türnpu muusikas ega Koidula sõnades, vaid loo esitanud kümneaastases oreliõpilases, kes neli aastat on õppinud tööriista kasutama. Ikka eksides ja harjutades. Parafraseerides laulusõnu, on see aeg kiire tulema, kui mängija kord pilli valitseb ja ka surematu harmoonia jumala Bachi (Beethoveni väljend) viisid tõrkumata välja tulevad.
Rita Puidet