Müüb sensatsioon

Mis on ühist eestlaste vändatud filmidel «Klass» ja «Mina olin siin», Soomet vapustanud koolitulistamistel Jokelas ja Kauhajoel ning 22. septembril ilmunud Johan Bäckmani (soomekeelsel) raamatul «Pronkssõdur – Eesti sambavaidluse taust ja sisu»? Neil kõigil on publikut, sest nad tekitavad sensatsiooni.
Räägitakse, et mainitud filmid aitavad meil teadvustada ühiskonnas olevaid probleeme. See võib nii olla. Kuid reaalsus annab tihti liialt vähe ainest «rahvusvaheliselt läbilööva» filmi tarbeks. Filmis «Klass» kujutatakse ette koolitulistamist, mida Eestis siiani veel pole juhtunud. Küll aga pole võimatu, et muude asjaolude kõrval ka tänu sellele filmile näeme koolitulistamist kord ka meil. Üks on aga selge, film «Klass» levib rahvusvaheliselt hästi. Nagu ka äsja linastunud «Mina olin siin», mis on taas normaalsest moraalist ja eetikast kõrvale kalduvatest noortest. Seekord aitab film «teadvustada» narkootiliste meelemürkide probleemi. Ja taas võib film – mille kohta tänased Eesti noored teavad, et ka põhiosatäitjad ise on oma elus narkootiliste meelemürkidega kokku puutunud – aidata teadvustatavat probleemi ka süvendada. Jälle loodetakse kassahitti.
Koolitulistamised Jokelas ja Kauhajoel on samuti sarnased. Juhtumid leidsid aset väikelinnades, mõlemal antikangelasel oli sõnum ühiskonnale, mõlemad kavandasid tapmisi pikalt ette, jätsid Youtube’i maha kaadreid, mida meedia pärast näitama hakkab, ning teadsid, et neist saab postuumselt sensatsioon. Ja kõik läkski plaanipäraselt. Inimestel on vaja sellisest veretööst teada ja rääkida. Ning mida suurem sensatsioon tapatalgutega kaasneb, seda suurem võib olla ka kurjategija motivatsioon neid ellu viia.
Koolitulistamine on nagu rahvusvaheline terrorism. Mõlema kasutegur sõltub sellest, kui palju neid meedias kajastatakse. Ajalehed ja telekanalid soovivad lugejaid-vaatajaid, antikangelane müüb hästi ning sensatsioon ja vägivald köidab rahva tähelepanu.
Johan Bäckmani äsja ilmunud raamat pälvis Eesti meedias elavat kajastust, ent Soomes ei jagunud raamatule ei kirjastajat ega õieti ka tähelepanu. Ka Venemaal räägiti raamatust vähem kui meil, kus Bäckman on saanud pea üldrahvalikult kuulsaks nelja mõtte poolest: et NSVL ei okupeerinud Eestit, et 22. september on vabastuspäev, et Eestis kehtib apartheidirežiim ning Eesti iseseisvus kestab veel vaid loetud kümmekond aastat.
Ehkki rahvast šokeeriv sõnum põhineb raamatul, on sõnum vähemalt osalt ka meediakajastuse loodud. Näiteks pole raamatus endas üldse juttu Eesti iseseisvuse kaotamise ajast (Mikko Lagerspetz esitas 22. septembril Delfi portaalis lühiülevaate raamatu sisust, kus selgub, et vähemalt pool raamatu mahust käsitleb ajaloolist ja tänapäevast natsismi Eestis ja Soomes). Seega vähemalt osaliselt meedia poolt loodud šokeeriv sõnum kasvatab eestlastes ebakindlust, ohutunnet ja hirmu ning seda kohati rohkem, kui oleks põhjust. Raske on uskuda, et sellisest sensatsioonist Eesti rahvastikupoliitikale midagi head tulla võiks.
Postimehe veebileheküljel kommenteeris keegi «maamees» filmi «Mina olin siin»: «Tahaks ükskord näha filmi ka normaalsetest noortest inimestest, mitte narkaritest…», ja alguses mõtlesin, et olen temaga nõus.
Aga kui kaua vaataks ma ilma sensatsioonideta «Pealtnägijat»? Või filmi normaalsetest inimestest? Ehkki ma pole juba pikka aega ilukirjandust lugenud, pean tunnistama, et mõte raamatu «Mina olin siin» lugemisest on mu peast läbi käinud küll.
Väga tahaks visata esimest kivi meedia pihta. Aga ei saa. Sest ega meedia üksi. Ikka mina ka.

Alar Kilp