Müsteeriumi vägi avab tee lõpmatusse

Jh 3:1–15
Esimene pühapäev pärast nelipüha on pühendatud kolmainu Jumalale. Me täname, ülistame ja kiidame Isa kui Loojat, Jeesust Kristust kui Päästjat ja Lunastajat ning Püha Vaimu, kes pühitseb ja teeb elavaks. Lääne kristlikus traditsioonis hakati seda püha tähistama alates 14. sajandist. Selle päeva pühitsemisega on võetud kokku eelnevate sajandite jooksul välja kujunenud kristliku usu alustõed, mis kajastuvad apostliku, Nikaia-Konstantinoopoli ja Athanasiose usutunnistuses.
Jumala kõikväelisust suudab inimmõistus vaid kaudselt ja piiratult õpetuslikesse tõelausetesse seada. Kuid need on pärimuse kaudu edasi antud ja kiriku poolt tunnustatud, ajale ja inimvaimu muutlikkusele vastu pidanud vanakiriku tüvitekstid.
Jumal on suveräänne, sõltumatu oma loomingust, inimese tahtest ja arvamusest. Vanas Testamendis on Jumala kohta kirjas: Ma olen, kes ma olen! Ta on nähtamatu ja tabamatu. Kõik inimlik püüdlus teda kujutada on vaid ähmane visand iseloomustamaks kunstniku isiklikku arusaamist kõiksusest või lõpmatusest.
Kristuse isikus on ühendatud jumalikkus ja inimlikkus, täiuslik Jumal ja täiuslik inimene, lahutamatu ja segunematu. Tema on algus ja ots, esimene ja viimne, kes oli, on ja jääb. Püha Vaim puudutab jumaliku väega tõe otsijat ja teeb ta elusamaks. Vaim juhib ja kõnetab väga erineval moel, ja selle märkamiseks peame olema temale avatud, usalduslikud ja tähelepanelikud.
Athanasiose usutunnistuses, mida loeti kirikus just kolmainupühal, on jumalikku ühtsust kirjeldatud: „Me austame üht ainsat Jumalat kolmainsuses ja kolmainsust ühtsuses, ning ei muuda ähmaseks nende isikuid ega lahuta nende ühtsust.“
Nii on kolmainupüha sihtteemaks Jumala ülistamine ja austamine, tema pühaduse tunnetamine ning selle impulsi ajel oma usu ja armastuse nähtavaks elamine, üleloomuliku täiuslikkuse poole pürgimine. Jeesus ütleb: „Saage täiuslikuks, nagu teie taevane Isa on täiuslik.“
Johannese evangeeliumi lõik, mis kirjeldab Nikodeemuse kohtumist Jeesusega, esitab meile praktilise ja tundliku küsimuse. Kas me oma kristlikus usus tegeleme piisavalt taevaste väärtustega või piirdume maise tolmuga, rohuga, mis täna õitseb ja homme närtsib?
Tõsi, Jeesus tõdeb, et mis lihast on sündinud, on liha, ja mis Vaimust on sündinud, on vaim. Maine ja kaduv saab võimaluse uueks eluks sündida jumaliku halastuse ja armu kaudu, Vaimu kaudu, kes elustab ja juhib inimhinge taevase elu tunnetuse poole.
Evangeeliumis kirjeldatu on üsna realistlik ja tõene. Isegi seda, mida on räägitud, mida on teatud, mida on tunnistatud, mida on nähtud, ei võeta vastu, ei usuta. Kui maistesse nähtustesse ei omata usku, siis ütleb Jeesus õigustatult, et seda enam te ei usu, kui ma teile räägiksin taevastest asjadest.
Vast on kiriku pärimuses just usutunnistuslikud tüvitekstid aidanud kahtlevaid ja nõrga­usulisi leida õige tugi oma usu ja lootuse kinnitamiseks. Inimene ei ole võimeline oma piiratuses leidma paljudele elunähtustele seletust ja tõlgendust. Seda enam vajab otsiv hing usaldust nende usutõdede vastu, millest räägitakse seoses lunastuse ja päästmisega. Kõike ei ole võimalik ja vajalik mateeriasse, aja ja ruumi kaduvusse paigutada. Müsteeriumi vägi lööb jõuliselt lahti avatud tee lõpmatusse ja igavesse. Kristus ütleb: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. … Ja viimsel päeval mina äratan ta üles.“
Üleloomulikkus on Jeesuse sünd, tema ülestõusmine ja taevaminek. Tema jüngritele ilmumine ei ole maiselt seletatav. Siinkohal on paslik meenutada saksa filosoofi Kanti, kes tunnetab maise ja taevase mõtlemise piiri – kui lõpeb mõistus, algab usk. Meil jääb vaid usaldada Jumalat, keda ei ole võimalik paigutada inimmõistuse raamidesse. Kes on väljaspool aega ja ruumi. Kuid ta on ilmutanud meile end oma Poja, Jeesuse Kristuse isikus, saanud inimeseks ja meile nii lähedaseks, et tema kaasaegsed võisid temaga suhelda, tema sõnu kuulda, tema tarkust austada ja imetegudest hämmastuda.
Inimeseks kehastatuna suunab Kristus siiski oma jüngrite pilgud maisest ja ajalikust kõrgemale ja igavese elu väärtustamisele. On loomulik, et kristlik usk kannab vilja heades tegudes, armastuse nähtavaks tegemises, aga ülim eesmärk saab olla ikkagi isamaja taevas. Ja taevastest asjadest räägibki Jeesus nii kaudselt mõistukõnede kaudu kui ka otseselt, et tema isamajas on palju eluasemeid.
Võime olla juhitud Püha Vaimu kaudu, kes suunab meie mõtteid ja innustab meid pürgima hea, täiuslikkuse ja tõe poole. Ajalikus uskuma igavikku ja nähtavas usaldama nähtamatut.
Kolmainu Jumala nimel soovigem üksteisele rahu apostli õnnistussooviga: Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!

 

 

 
 
Einar Soone,
emeriitpiiskop