Mu silmad

Lk 11:14–23(24–26)
Paastuaja edenedes saab mulle taas selgeks nii sageli ära unustatud tõsiasi, et inimene on vilets ja jõuetu oma vaimulikes püüdlustes.
Algas kõik ju tegelikult ootuspäraselt hästi. Oli õhtune tuhkapäeva teenistus koos kallite kaaslastega. Pisikese käärkambri aknaaltaril põlesid küünlad. Ahi oli köetud nii tuliseks, et pikalt kätt peal hoida ei kannatanud. Oli vaikust ja vaoshoitud tõsidust. Oli elevust ja rõõmu, et lõpuks ometi on kätte jõudnud paastuaeg. Kummaline tundub, et seda võib lausa igatseda. Igatahes terendavad ees rõõmsad ja päikselised ülestõusmispühad. Pikka aega kuurinurgas seisnud grillipanni panin oma mõttes juba varakult sütt täis ja sooja. Mis see nelikümmend päeva siis ära ei ole. Vaja vaid korralik käntsakas liha muretseda.
Õhtuteenistusel oli enese hinge tühjaks palumist, andekssaamist ja kinnitust armulaual, et Issand Jeesus Kristus on meiega sellel algaval neljakümnepäevasel teekonnal. Isegi pimeda saabudes tundus juba üle veel lumiste metsade kanduvat kevade hõngu. Või oli see kõigest ettekujutus. Kõik see elavdas lootust. Lootust uuema, värskema, valgema ja puhtama järele.
Tuhkapäev täitis hinge vaimustava pealehakkamise ja paastuteele asumise kannatamatu ootusega. Lõpuks ometi saab teele asuda! Kõigi kiusatuste võitmine ja oma südames valmis sätitud loobumiste lõpuni kandmine tundus mitte küll lihtne, kuid teostatav kindlasti. Kuidas siis teisiti?
Aga päevade möödudes, mida aeg edasi, seda raskemaks muutub samm ja meel. Seda enam vajub küüru hingeturi. Tee jalge all muutub libedaks nagu kirikuesine, mida pole jõudnud veel soolatada, ja jalgel püsimine osutub üha keerulisemaks. Iga pisemgi samm edasi nõuab ebatavaliselt suurt pingutust.
Lume sulades, märtsipäikeses ja -vihmas tuleb välja see, mida lume all ei näinud. Välja sulavad koerajunnid, konid ja kommipaberid, sügisel kokku riibumata jäänud lehed ja tuulega murdunud oksapraht. Hinge räpasemgi pool paistab ja kriibib üha rohkem silma. Kui palju on minus egoismi, viha, kadedust, leppimatust, teiste tagarääkimist või vähemalt tagamõtlemist, armastuse puudust, valet ja vassimist, laiskust ja räpaseid mõtteid. Oh jah, mõtlen, see kordub ikka ja alati, et avastan midagi, mis pole uudis ega midagi ootamatut. Ma loodan, et see on vaid minu enda nõrkus ja patusus ja mitte armsa lugeja oma.
Ma loodan, et lugeja on kusagil eespool sellel teel käimas ja vaatab aeg-ajalt ka selja taha, nende vaeste rühkijate peale, kes on väsinud. Ma loodan, et lugeja viipab ja lehvitab või isegi ootab järele, julgustab, toetab, aitab ja palub nende eest. Ei, ma pole sugugi kurb ega löödud, vaid rõõmus, et ma selle üha taas ja taas läbi elan, ühe ja sama reha otsa astun, haiget saan.
On hea meel näha teisi eespool mööda käänlevat-väänlevat rada rändamas. Ja on hea ka tunda, et keegi on sinu kõrval. Et keegi on sind järele oodanud või pole sinu kõrvalt lahkunudki. See annab jõudu ja innustab edasi minema. Kasvõi roomates, kui teisiti ei jaksa.
Ma ei jutusta seda sellepärast, et kedagi kulmu kergitama panna või kellegi paastuaja teekonda ja mõtteid rikkuda. Või asjatuid küsimusi püstitada, mis lugejale on võib-olla võõrad ja kauged. Jutustan vaid sellepärast, et tunnistada ühte asja. Nimelt seda, et mida nõrgemana ja viletsamana me ennast tajume, seda rohkem igatseme Issanda Jeesuse Kristuse abi. Mida rohkem me oma võitlustes kurja vastu iseendas ebaõnnestume, seda selgemaks saab teadmine, et ilma Kristuseta pole meist asja.
Ja veel seda, kui oluline on koos teistega, koos tugevate ja nõrkadega õlg õla kõrval edasi minna. Ka läbi paastuaja. Kui keegi komistab, siis aidata ta püsti ja minna edasi, isegi kui sellega minek aeglustub ja ei teagi, kas jõuab pärale. Kui ise komistan, siis võtan vastu käe, mis tahab aidata.

Valgus sillutab meil teed
Pärlikee pimestav helk
Igavese sära see või pelk
Aopalgepeegeldus kargel veel

Varakult tõuseme üles
Sõudes edasi ulmade kannul
Õhtul uinume kivistel rannul
Rakkus käed risti süles

Üha edasi, üha ja üha
Ei peata meid lõputu vaev
Ei aegade ja vete raev
Me hingest ei heiduta püha

Kus randume videviku eel
Suurt tähtsust polegi sel

Me jalge all on rõõmus teekond ja seda ei vahetaks mitte millegi vastu. Aamen

 

 

 

 

Argo Olesk,
Pindi koguduse õpetaja