Mu isamaa on minu arm

Tänane Eesti Kirik jõuab lugejani iseseisvuspäeva künnisel. Küllap igal eestlasel ja eestimaalasel on omad kindlakskujunenud tavad selle päeva tähistamiseks, nii nagu meil igaühel on Eesti riigi ja rahvaga oma lugu. Ning ometigi on just 24. veebruar see päev, mil võime ja peamegi neid lugusid jagama, talletama, edasi andma ja taaslooma. Meie kõigi väikestest lugudest saab kokku üks Suur Eesti Lugu.

Ärkamisaegne isamaaline luule on oma sisult ja väljenduslaadilt armastusluule.

Mu isamaa on minu arm,

kel südant annud ma.

Sull’ laulan ma, mu ülem õnn,

mu õitsev Eestimaa!

Su valu südames mul keeb,

su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,

mu isamaa! (Lydia Koidula)

Praeguses asises ja pragmaatilises ajas võivad Koidula ja tema kaasaegsete värsid tunduda naiivsed või ülepingutatult paatoslikud. Küllap nad „töötasid“ siis, kui oli vaja maarahvast uskuma panna, et temagi keel, kultuur ja rahvuslik ning riiklik eneseteadvus võivad „taevani tõustes üles igavikku omale otsida“ (Kristjan Jaak Peterson). Samuti 1988. aasta öölaulupidudel, kui Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu kõlasid nõudlikumalt ja protestimeelsemalt kui nende eelkäijad XIX sajandist, ent taas kord rahvast ühendavalt ja kaasahaaravalt.

Tundub paratamatuna, et nagu armumine mehe ja naise vahel, ei saa ka usuline või rahvuslik ärkamine ning sellega kaasnev hingelis-vaimne seisund väga pikalt püsida. Argipäevas ilmestavad meie suhteid oma riigiga pigem koroonapiirangud ja elektriarved, tarbijahinnaindeks ja sisemajanduse koguprodukt. Ning valimised, valimised, valimised. Kohati ja paiguti tüdimus sellest kõigest ja resignatsioon.

Ehk olen idealist, kuid arvan ometigi, et nii nagu mehe ja naise lugu, peaks inimese ja tema kodumaa lugu olema armastuslugu ka viiskümmend ja viissada aastat pärast seda, kui oma riik on saanud unistustest tegelikkuseks. Liiga kaua on meile räägitud, et armastus tuleb tööd tehes ja vaeva nähes. Vargamäelt ei läinud mitte ainult armastus, vaid ka inimesed. Maarja Undusk ütles kümmekond aastat tagasi Anu Raua loomingut iseloomustades, et tema kreedoks võiks olla „Armasta, siis tuleb ka töö“. Anu Raua vaipades ja kogu elus on armastus loonud sihi ja sügavuse.

Kas me suudame uskuda, et on võimalik ja vajalik hakata peale just sellest: armastada oma emakeelt ja isamaad, riiki ja rahvast, peret ja naabreid, kirikut ja kogudust, ametnikku ja poliitikut, kodanikku ja peaministrit, maskikandjat ja maskivastast, väljarändajat ja tagasitulijat, edukat ja kibestunut – armastada Eestit niipalju, et see armastus annaks sihi ja sügavuse meie tööle ja pingutusele? Et töö ja pingutus kasvaksid välja armastusest, mitte vastupidi?

Seda armastust on ilusasti väljendanud kunagine Viljandi praost, kirjanik ja riigitegelane Jaan Lattik, kelle ametiristi mul on au olnud kanda. 11. märtsil 1944, vaid mõned kuud enne igaveseks kodumaalt lahkumist kirjutab ta: „Ma olen vahel mõtelnud, et oleksid käed nii tugevad ja kehas sedavõrd palju rammu, et tõukaks kas või mõne künka tüki maad edasi teisele kohale, siis haaraks sülle eesti talu, võtaks sülle eesti kodu ja kannaks mõlemad kui sülelapsed läbi raske ja tormise aja kuni sõja lõpuni.

Kandma neid peame. Eks räägi üks vana muistne jutt tõtt, kui ta pajatab ühest noorest sangarist, kes oli nii vahva ja julge, et võttis ja viis vanu ja väsinud inimesi läbi metsistunud vetevoogude teisele kaldale, pannes kaalule oma noore elu. Asetanud nad õlalt maha sealpool kaldal, nägi ta oma imestuseks, et nood vanad ei olnud enam väsinud ega vanad, vaid olid muutunud noorteks, kes tänasid oma elupäästjat ja asusid rõõmsa meelega teele.

Kõik, keda ja mida me suudame viia läbi suure aja – oma rahva vaimset vara, meie omapära, inimesi, kes on nõrgad, tahavad vägisi väsida, – need muutuvad julgeks ja nooreks, ei vaja kellegi tuge ega abi, kui raskeil päevil neile oldi sõbraks ja juhiks.

Mis meil on? Eesti süda on terveni alles. See usub, see loodab; see kannatab, see armastab. Seda ei kustuta ükski jõud maha meie varade nimestikust.“

Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa!

 

 

 

 

Marko Tiitus,

assessor