Mõtteid sinoditelt

Viimastel kuudel on mul olnud võimalus külastada sinodikoosolekuid Eesti eri paikades. Praostkonnad on erinevad, aga probleemid (väike järelkasv ja kirikute seisukord) ja rõõmud (väikesed ja suuremad võidud kiriku korrashoius ja toetav kogukond) sarnased. Olen äärmiselt tänulik võimaluse eest nendeks põgusateks sissevaadeteks.
Kui puutuda koolis kokku kiriku kujunemislooga, lugeda üldistest tüliküsimustest või lähtuda kiriku juhtivorganite pressiteadetest-sõnavõttudest, on kerge kaotada seda reaalsust, mis käib kaasas Eesti Evangeelse Luterliku kirikuga tänapäeval. Seda, kuidas linnastuvas Eestis on maakogukond ja maakirik seotud samade probleemidega ja kuidas kõik asjaosalised, kes paremini, kes halvemini, selle olukorraga tegelevad. Väheseks on jäänud inimesi nii kirikus kui vallas, üks peegeldab teist.
Tore on näha, et paljudes kohtades on see probleem viinud ühisrinde tekkimiseni. Selle tulemusena on vallal ja kirikul hea koostöö, mille najal teineteist toetatakse ning ühiselt valla sotsiaal- ja kultuurielu korraldatakse. See seab kiriku aga üllatavalt kesksesse rolli valla töös. Kirikus teenivad koguduseõpetajad on tänu sellele teadlikud vallas toimuvast ja nende roll on kasvanud suuremaks, kui nad võib-olla isegi aimata oskavad. Loodan, et neid inimesi ja nende panust osatakse hinnata, sest arvestades tööd, tundeid ja aega, mida koguduseõpetajad oma töösse panustavad, on suisa imeväärne, et nii häid inimesi väikesest Eestist leida on.
Diana Tomingas