Mõtlemapanev elamus kinolinalt

Kust läheb piir usuliidrile kohase ning tervele mõistusele vastuvõetamatu vahel, on küsimus, mis kerkis teravalt äsja kinoekraanidele jõudnud Eesti-Soome mängufilmi „Maria paradiis“ vaadates. Filmi, mille kunstiline tase on kriitikutes küll õigustatud küsitavusi tekitanud, sisu aga paigutub usundi­psühholoogiliselt huvipakkuva loome hulka.
Tegevus viib vaataja 20. sajandi alguse Soome, kus pärast I maailmasõda kogus jüngreid ja prohvetikuulsust Maria Åker­blomi nimeline noor naine, kes elas enda loodud sekti keskel Helsingi lähistel. Talle omistati võimet rääkida inglitega, sõnumid sealpoolsusest võttis ta vastu transis. Samuti olnud tal võime asju ette näha ning oma järgijaid lubas ta viia tõotatud maale, Jeruusalemma. Aga samas oli naine oma kriminaalse tegevusega pinnuks võimumeeste silmas.
Tegemist on usundiajaloolise filmiga, kuna portreteeritav peategelane on tõesti elanud (1898–1981) ning tema fenomeni on Soomes palju uuritud, näiteks on sellest kirjutatud terve doktoritöö. Muide, Maria Åkerblomi tegevus ületas uudisekünnise ka Eestis, nii kirjutas 4. juunil 1927. aastal Päevaleht, et „Maria Åkerblom kolmat korda põgenenud“.
Soovitan hõimuliidust sündinud linateost kindlasti vaatama minna. Eriti neile, keda huvitab küsimus, kas ja kuidas veenmisjõulisel (usu)liidril õnnestub enda ümber koguda järgijad, kes iidolile pimesi kuuletuvad. Kes vastu vaidlemata võtavad omaks juhi kehtestatud piirangud ning on vabatahtlikult valmis ennast eraldama ülejäänud maailmast.
Liina Raudvassar