Mõõdukad ja äärmuslased

Üldise hinnangu kohaselt elame rahutul ajal ja tulevikku on raske ennustada. Väga erinevates riikides tunnevad nimelt paljud inimesed, et nemad pole globaliseerumisest kasu saanud ja olemasolevad poliitilised jõud nende huvidega ei arvesta.
See tuli selgelt ilmsiks äsjaste Prantsuse presidendivalimiste esimeses voorus, kus meedia poolt sageli äärmuslasteks nimetatud Jean-Luc Mélenchon ja Marine Le Pen kogusid mõlemad umbes viiendiku valijate häältest. Kuigi küsitluste alusel näib mõõduka poliitiku mainega Emmanuel Macronil olevat kõik eeldused Le Peni teises voorus lüüa, on raske uskuda, et tal õnnestub võita eri leerides olevate prantslaste poolehoidu. Prantsusmaa sotsiaalsed vastuolud näikse nii tõsised olevat, et ka hea tahtega ja erakordselt võimekale poliitikule käiks nende kiire lahendamine üle jõu.
Pingelises olukorras on mõõdukad usujuhid need, kes astuvad välja rahu ja inimlikkuse eest. Ilmekaks näiteks selle kohta oli paavst Franciscuse eelmise nädala visiit Egiptusesse, mille peamiseks eesmärgiks oli edastada sõnum vastastikuse lugupidamise vajalikkusest kristlaste ja muslimite vahel. Muu hulgas külastas katoliku kiriku pea Al-Azhari ülikooli, mis on tuntud mõõduka ja rahumeelse islami propageerijana ning mille seisukohavõtte peavad autoriteetseks kogu maailma sunniitlikud muslimid. Samuti andis visiit paavstile võimaluse avaldada solidaarsust Egiptuse kopti kristlastega, kes on viimastel aastatel palju kannatanud islamiäärmuslaste vägivalla tõttu.
Aeg näitab, milline saab olema paavsti külaskäigu pikaajaline mõju, kuid eriliseks optimismiks põhjust ei ole. Nagu teame, suhtuvad paljud kristlased skeptiliselt paavsti üleskutsetesse edendada häid suhteid islamiusulistega. Naiivne oleks ka loota, et isegi kõige mõjukamate mõõdukate islamivaimulike manitsused suudaksid taltsutada muslimitest äärmuslasi.
Rain Soosaar