Moodsad ajad!

Moodne on see, millest räägitakse või siis «vaikitakse». Hiljuti võis näha ühelt eesti telekanalilt Rootsi lastefilmi, kus Da Vinci koodi sarnases seikluses aarete ja saladuste jahil (väga vanamoodne!) pandi järsku moodsat stiili sisse, kui üks umbes 13aastane avastas, et ta on vist homo ja suudles teist poissi. Jah, isegi vanamoodne Sherlock Holmes õppis veel vanas eas ühiskonna survel ära uue ja moodsa asja, telefoni kasutamise. Ise vahetasin lapsele küll kiiresti kanali, kus muumisid näidati. Päris veebruari alguses võis riigiraadiost kuulata Meelis Sülla väga head saadet «Keelatud tunded» adventistist teoloogiga, kes avastas, et ta on homo. Seekord kuulasin huviga lõpuni.

Samas võib lugeda kristlike demokraatide (kes nad ikkagi üldse on?) avaldustest selgelt välja, et kristliku ilmavaate kandjaks ei või olla isegi inimene, kes on kas või homoseksuaalse abielu poolt. Ajakirjaniku küsimusele, miks kristlus ei võiks aja jooksul mingis suunas areneda ja muutuda, vastab kristlike demokraatide Viljandi- ja Järvamaa esinumber üheselt: «Teatud põhiväärtused ei saa areneda» (vt Sakala 03.02.).

Mida siis lihtne inimene nüüd mõtlema peaks? Algajate poliitikute kategoorilisusest võib aru saada: alati on olemas mingi osa valijatest, kes sellistele seisukohtadele ilma mõtlemata alla kirjutavad. Paraku moodsal ajal lihtsalt põhjendusega, et «sellised tõekspidamised on ju ilmselgelt piibellike põhimõtetega vastuolus», enam kedagi ei veena. Isegi enam, selliseid läbimõtlemata ütlusi on vastaspoolel väga kerge, kas või teatavate meditsiiniliste argumentidega ümber lükata.

Homoseksuaali võrdlemine narkomaani või alkohoolikuga võib läbi minna vaid mõnes suletud keskkonnas või siis totalitaarses ühiskonnas. Maailma Tervishoiuorganisatsioon jättis 1991. aastal homoseksuaalsuse välja vaimuhaiguste nimestikust, Põhjamaades on partnerlusseadus reegel. Teatav tolerantsustase peaks seega olema määratud, isegi kui mõne kiriku strateegiaks on mõistlikult valitud teemat vältida. Kristlikud härrad-ei-tea-kust, tutvuge taustaga, «maailmaga»!

Kui lugeja nüüd küsiks, mis seisukohale kirjutaja ise jääb, siis vastaksin, et rahulikule seisukohale. Olen töötanud ühes hariduskollektiivis homoga, kes oli oma elukutses eesti tippspetsialist. Mul on täiesti ükskõik, mida ta teeb vabal ajal ja oma kodus. Mul on ka täiesti ükskõik, mida arvavad kristlikud poliitikud, kes endi sõnul näevad, et võivad parlamendis koostööd teha ükskõik mis parteidega. See ütleb kõik. Mu arust kristlane poliitikas (kui üldse) peaks olema ikka tingimusteta konservatiiv.

Ütleksin, et koostöö mõne teatud eesti suurparteiga on isegi sodoomiast hullem. Teisalt arvan muidugi, et lastele suunatud massimeediasse on nende teemade sissetoomine kahtlane huumor. Mhm… aga kuhu jätavad kristlikud poliitikud siis lesbid?

Kui paavst jaanuari lõpus ründas jälle homoteemat, kommenteeris üks isik lesbilise noorteühenduse Mea Culpa koduleheküljel asja niimoodi: «Paavstike, kahju, et sa ei ole jeesus, kes suudaks käe külgepanemisega ehk muuta mind heteroks.» Jah, ilmselt täiesti uskumatu asi kristlikele demokraatidele, ka naistel on seksuaalsust, mis ei sõltugi kristlikest meestest!

Nii või teisiti otsustatakse homo- ja paljud muud asjad Eesti jaoks ära kuskil mujal ja globaalsemalt nagu ka majanduse suuremad tõusud ja mõõnad, sest selline on kord moodne aeg, lugegem seni hoopis rahulikult moodsat legopiiblit aadressil

www.thebricktestament.com/

Paavo Matsin