Mõistatuslik Jumala arm

Lk 16:1–9

Küllap on loetud sõna üks mitmetimõistetavamaid Uues Testamendis. Võimalik, et raskusi selle loo seletamises on soodustanud mitmed teisedki näilised vastuolud, mida siin-seal on leitud Jeesuse sõnades või tegudes. Näiteks. Miks ta tõi tarkuse eeskujuks madusid? Kas ta oli Kaana pulmas rohelise tee näitaja alkoholile? Miks ta kasutas templi puhastamisel vägivalda? Mis õigustas solvavat sõnakasutust, kui ta iseloomustas auväärseid õpetlasi? Jne. Jne.
Tänagi siin. Kas tõesti võib loost välja lugeda, et oma sulitempudega vahele jäänud mõisavalitseja on väärt andma kristlikule elule eeskuju?
Püüdkem allpool siiski välja selgitada, et inimlikul loogikal pole Jumala asjades kaugeltki viimane sõna öelda.
Esmalt pole õige selles mõistukõnes olevaid küsitavusi liigitada lahendamatute vastuolude ritta. Taevase Isa varjatud tarkusel on alati meelevald kõikidest vastuoludest kõrgemal seista, hoolimata meie arusaamast. Näiteks Jumalal on küll vääramatu õigus kohut mõista, ent samas on tal ka vaieldamatu õigus halastada, kellele ta heaks arvab. Ka meile, patustele. Ka sellele vääritule mõisavalitsejale, kes lisaks isanda tagant varastamisele osutus veel dokumendivõltsijaks, kuigi isanda positiivne hoiak oma alama nihverdava käitumise suhtes just siinkohal meie õiglustunnet riivab.
Aga mu meelest on seda vastuolu lahti keerav võti Jeesuse kui jutustaja enda käes. Ja 9. salmis usaldab ta selle võtme ka meie kätte
Siin tohime kogu lugu mõista üllatavalt uues dimensioonis. Siin avaneb tõsiasi, et Jumala õiglane kohus, mis alati kehtima jääb, on sunnitud oma koha loovutama kõiki vastuolusid ületavale Jumala armastusele. Nii on. Kui Jeesus kellegi eest kostab, tunneb Isagi taevas sundi oma hukkamõistvat otsust muuta.
Millele siis Jeesus loo lõpus üles kutsub? Mis annab meilegi lootust, et meie, küll patustena, tohime aegade lõpul oma potentsiaalselt kohtumõistjalt kiitust vastu võtta? – Jeesus peatub sellel, mis on kurja juur inimelus – rahaahnusel, seega nähtusel, mis oma isekate eesmärkide tõttu igati hea ja kasuliku raha muudab millekski, mida Jeesus nimetab ülekohtuseks mammonaks.
Materiaalne varandus võib inimesi liita ja lahutada, toota headust ja vihkamist. Jumala tahe aga on, et annaksime oma maise omandi armastuse teenistusse. Ja sellest vaatevinklist nähtuna kvalifitseeruski mõisavalitseja lõplik käitumismotiiv Jumala silmis mitte alatu pettusena, vaid siira tahtena oma täbarast olukorrast välja tulla sooviga luua uus tasand oma suhetes nii isandaga kui kaasvõlglastega.
Siinkohal on kohane meenutada Jeesuse kui viimse kohtu teadaandja ütlusi Mt 25:31jj: mida te olete teinud (või mitte teinud) kaasinimestele, seda te olete teinud (või mitte teinud) minule, oma Issandale.
Meie tähendamissõna küll vaikib sellest, kas ja kui suurena esitati mõisavalitsejale kahjuhüvituse nõue. Küllap see siiski esitati. Nagu Jumala kohtu ees seistes polnud tal võimalust ei süüdistusi ümber lükata ega võlgasid kuidagi hüvitada. Ja korraga taipas ta, et peale pimeda mammonaarmastuse, mis teda seni oli juhtinud, on olemas ka üks teine armastus – miski, mis võib olukordi lahendada ja on tulevikusuutlik. Korraga taipas ta, et ta kõrval elavad isanda kaasvõlglased ja suhetest nendesse sõltub ta isanda suhe temasse ja kogu edasine tulevikupilt.
Paulus kirjutab, et meie ainus võlg kaasinimesele olgu meie armastuse võlg (vt Rm 13:8). Jumalale armastust osutades jääme alati võlglaseks. Tundes aga vajadust Jumala headust ja heldust mingil moel tasuda, osutagem headust ja heldust ligimese vastu. Nii lihtne see ongi.
Meie loo kangelane sõnastas oma käitumise motiivi lootusena, et need, kelle võlad isanda ees ta oli enda kanda võtnud, annavad talle edaspidi oma kodades ulualust. Jeesuse meile kingitud lootus ent vaatab veel kaugemale. Jeesus avab meile taevaväravad. Hukka mõistetud, kuid kahetsev patune võib leida varjupaiga igavestes kodades.

 

 

 

 
Kalle Mesila,
emeriitõpetaja