Mõistatus paljude jaoks

Inimestel on mitmeid ettekujutusi ja arusaamu, mida tõeks peetakse. Laialt on levinud arusaamad, et kui üks või teine asi paika pandud ja üldsus selle heaks kiidab, siis nii see on ja jääb. See sobib lihtsustatud mõttemaailma ja selle ettekujutusega on kerge elada või vähemalt nii see näib.
Ka tunnustatud teadlased olid 20. sajandil rahul oma töö tulemustega ja oma avastusi teadustöös peeti peaaegu absoluudiks. Nendeks teadusharudeks olid eeskätt astronoomia, füüsika ja bioloogia. Muidugi jäid mõned asjad ikka õhku rippuma, aga nendega pidi veel tegelema.
Teoloogid ja filosoofid on kõndinud oma rada. Nüüd tundub, et tuuled teaduses on suunda muutmas. Mitmed tunnustatud teadlased on hakanud kahtlema 20. sajandi teadussaavutustes, kahtlustatakse, et teatud arvamusmudelid ei pea päris paika. Muidugi on ka neil oma kindel koht akadeemilistes mõtisklustes.
Mõni aeg tagasi juhtusin vaatama TVs saadet, kus erinevate teadusharudega tegelevad teadlased julgesid välja öelda, et ei saada täpselt aru, kuidas ühed või teised protsessid toimivad ja kuidas neid määratleda. Jõudnud mingi protsessi jälgedele, libiseb see jälle sammu võrra eest ära.
Astronoomid, uurides universumit ja galaktikaid, on jõudmas järeldusele, et kõige selle taga peab olema mingi määratlematu energia ja tarkus, mida inimene ei hooma. Ei julgeta veel öelda, et see on Jumal kiriklikus mõttelaadis, kuigi mõtted liiguvad juba sinna suunda.
Mõned teadusemehed väidavad, et uurimine käib juba selle asjus, kes kõige looja ja ülesehitaja on. Tõelist Loojat kristlikus mõttes ei taheta või ei suudeta uskuda. See tundub liiga naiivne tänapäevasele inimesele.
Nii püütakse Loojale leida teistsugust alternatiivi, mis sobiks paremini kokku tänapäevase materialistliku mõttelaadiga. Jeesuse, tema sõnumi, elu ja kannatusteega ei osata midagi peale hakata või ei teata, kuhu ta oma mõtlemisruumis paigutada. See ongi küsimus, mille üle ei viitsita oma mõtteid mõlgutada.
Primitiivne ja levinud arusaam on see, et kristlaste Jumal on tige, kohtumõistja ja kättemaksja, samas ei süüvita Jumala olemusse ja tema sõnasse. Parem on niisugust Jumalat eirata ja temast eemale hoida. Sellisest Jumalast ei tule midagi head.
Nüüd tuleb seda küsimust edasi uurida ja meelepärasemat Jumalat otsida. Jah, tõesti, Jeesus ei olnud teadusemees ega ka teoloog. Jeesus ütles juutidele: «Teie olete alt, mina ülalt. Teie olete sellest maailmast, mina ei ole sellest maailmast.» (Jh 8:23) Sellepärast on ta paljudele mõistatuseks tänapäevani.
Jumal võttis inimese näo, et muuta inimhinged harmooniliseks. Et parandada seda, mida kurjus oli põhjalikult lõhkunud. Ta ilmus Jeesuse-näoliselt, et siia maailma taevalist ja õnnistusrikast elu istutada.
Kui see nii ei ole, siis oleks Jeesuse kannatus ja ristiohver ühe fanaatiku märterlus. Nii lihtne see ongi. Jeesuse ilmumine siia maailma, kogu tema töö, kannatus, ristisurm ja surnuist ülestõusmine oli ainult ühe eesmärgi nimel – anda inimesele parem elukvaliteet, sügavam lootus igavikulistes väärtustes, anda talle jumalalapse staatus, kes võiks pärida igaviku, mis ei ole küll sellest maailmast, aga mida igatseb näha igatsev hing.
Olgu siis ka see kannatusnädal meile üksteise mõistmise ja rahu nädalaks. Need, kes uurivad taevamärke, tehku seda innukalt edasi, aga meil, usurahval, tuleb edasi minna Jeesuse järel ja jälgedes.

 

 

 

 

Jaan Jaani,
politsei- ja piirivalveameti peakaplan