Mitu teed, tõde ja elu meil on?

Johannese evangeeliumi 14. peatüki 6. salmis ütleb Jeesus: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.“
Ometi peame nüüdisajal olema sallivad kõigi teede, tõdede ja elude vastu, mida inimesed endale valivad või elada tahavad. Sallivus ei tähenda muidugi omaksvõtmist. Kuid „peame“ otsima tõeteri igast ideest, millega poliitikud hääli püüavad.
Kuidas suhtuda neisse, kellel on teine tee, tõde ja elu kui meil, kristlastel? Kas ja kui palju peame seisma silm silma ja hammas hamba vastu ning kui sageli teise põse ette keerama?
Kas kellelgi on õigus peale suruda maailmavaadet, mis meie omaga kokku ei lähe, ning kui palju peame leppima sellega, mida me taluda ei suuda, aga seaduskuulekuse pärast peaksime? Kuni see ei sunni meid muutma oma veendumusi.
Me teame, milline raamat algab sõnadega „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud”. Teame ka, mis raamatu avasõnad on „Alguses lõi Jumal taeva ja maa“. Kuid milline „raamat“ algab sõnadega „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki …“? „Kevade“. Piibel. Eesti Vabariigi põhiseadus. Piltlikult öeldes on rajatud neile kolmele ka Eesti riik. Huumorimeelele. Väärtustele. Õigusele. Hea tuju säilitamiseks on „Kevade“ põhiseadusest tähtsam. Mõnikord peame Piibli asemel avama põhiseaduse. Vahel tuleb Piibli lugemiseks maha panna mõlemad põlved. Nii valus on.
Minu kõikumatu usk, millele põhiseadus viitab, on inimese patust loomust arvestav väärtuspõhine ühiskond. Kus inimesed on vaatamata erinevatele väärtustele võrdsed. Patune loomus (loe: ka tahtmatult Jumalale mitte meelepäraseid tegusid korda saatev inimene) ei tähenda aga muud kui inimese võimetust olla ilmeksimatu. Keegi ei oma tõde üksipäini. Piibli ja Eesti Vabariigi põhiseaduse vahel ebakõla puudub.
Põhiseaduse §-s 40–41 leiame veel: „Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma. Veendumustega ei saa vabandada õiguserikkumist. Kedagi ei saa veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele.“
Ristiusk on kõlbeline, avalikku korda rikkuma ei sunni. Seega, vastuolu põhiseadusega ei ole. Kuid oluline on lisada, et usk pole siiski mitte isiklik, vaid täiesti avalik asi. Eesti ateistid räägivad oma usust avalikult. Kristlastele on selle kohustuse andnud Jeesus ise: minge kõike maailma ja tehke jüngriteks kõik rahvad. Eestis on sadu kirikuhooneid, mis esiisade usku avalikult tunnistavad.
Loomulikult ei ole Eesti Vabariigi põhiseadus Piibliga võrreldav dokument. Tema mõju on väga piiratud pisikesel territooriumil ja vaid Eesti Vabariigi kodanike suhtes. Inimesed saavad kodakondsusest loobuda ja asuda elama mõnda teise riiki, kus on teistsugused seadused, mis on olulisel määral Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus või on Eesti seadused mõne teise riigi seadustega vastuolus ja meile meelivad teise riigi seadused rohkem.
Eesti Vabariigi kodanikke, keda Eesti põhiseadus puudutab, on napilt üle miljoni, end kristlaseks tunnistavaid inimesi on maailmas 2,4 mld e kolmandik elanikkonnast. Vahe on 2400kordne. Muidugi pole kõik end kristlaseks tunnistavad inimesed aktiivsed kristlased, kuid kõik Eesti Vabariigi kodanikud ei ole ka aktiivsed kodanikud.
Piibel sobib iga (lääne) ühiskonna väärtusfilosoofia aluseks seepärast, et on tuttav kogu maailmale. Tal on juurdunud traditsioonid, mille mõistmine ja mõtestamine on meile harjumuspärane. Eesti vanasõnadki on piiblitekstist läbi imbunud.
Ükski seadus ei saa olla väärtusarusaamade vundament. Selleks peab olema üldtunnustatud alusfilosoofia, mida enamik meist mõistab ja tunnustab. Piiblist paremat ei ole keegi välja pakkuda suutnud. Kõik USA presidendid on andnud ametivande, käsi piiblil. Donald Trump koguni kahel.
Ameerikas orjuse kaotamise nimel vaeva näinud presidendile Abraham Lincolnile kuulub mõte: „Valge ja musta rassi vahel on füüsiline erinevus, mis minu arvates ei võimalda neil kahel rassil elada kunagi koos sotsiaal­se ja poliitilise võrdsuse tingimustes. Ja kuna selline kooselu on võimatu, kuid samal ajal tuleb neil elada samas riigis, siis tuleb paratamatult aktsepteerida, et üks rass on ülem ja teine alam, ning nii nagu kõik teisedki, pooldan ka mina seisukohta, et ülema rassi positsioon kuulub valgetele.“ (S. J. Gould „Vääriti mõõdetud inimene“, 2001.)
Kas tänapäeval on selline mõte talutav? Toonastes presidendivalimisdebattides oli värvi ja tuld kordades rohkem kui tänapäeval. Kõik mustvalged seisukohad, mis on esitatud jõupositsioonilt (loe: võimupositsioonilt), on valed. Valed on nad ka siis, kui nende esitamisega püütakse võimule saada.
Kindlasti on Eestis ja maailmas palju seadusi ja arusaamu, mis 150 aasta pärast tunduvad väga kummalised. Kuigi tee ja tõde ja elu on üks, suudavad inimesed neid tõlgendada nii, nagu nende kõrvad sügelevad.
Debattides ei selgu tõde, debattides selgub, kellel on paremad ja huvitavamad argumendid konkreetsel ajahetkel. Kristlase tee ja tõde ja elu on Jeesus. Igavesti. Mittekristlase oma ka, aga ta ei tea seda. :)

 

 

 

 

Janek Mäggi,
kolumnist