Mitte probleemid, vaid väljakutsed!

Õnnitlen kõiki lugejaid oktoobrikuu puhul ja soovin kaunist sügist! Peatselt on lõikustänupüha ja see paneb meid märkama seda, mida Jumal meie heaks on teinud. Tänane juhtsõna kalendris on julgustav, püha Paulus ütleb: «Oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav: nii kõhtu täis sööma kui nälgima, elama nii jõukuses kui puuduses» (Fl 4:12).
Möödunud nädalal olid Lääne praostkonnas külas meie sõpruspraostkonna esindajad Schmalkaldenist, Kurhessen-Walde­cki maakirikust. Dekaan Ralf Gebauer pidas praostkonna konverentsil Mihklis suurepärase ettekande Saksa kiriku olukorrast ja konkreetselt Schmalkaldeni praostkonnast. Tahan tema mõtteid jagada ka Eesti Kiriku lugejaskonnaga. Ta rääkis väga ausalt kiriku olukorrast Saksamaal. Rahvas võõrdub kirikust (sekulariseerumine); selle tulemusena on kirikul järjest vähem raha; süveneb usalduskriis (põhjusena näiteks üksikud juhtumid laste ärakasutamisest); vaimulike arv väheneb (ei ole enam nii palju teoloogia õppijaid); traditsioonid katkevad; noorsugu võõrdub kirikust ja lahkub suurlinnadesse. Gebauer rõhutas, et ei nimeta esiletoodut teadlikult probleemideks, vaid väljakutseteks.
Kirik on elanud üle rängad tagakiusamised – kirikul on tulevik, Kristus võidab. Tänastes oludes on ka positiivset, see paneb meid teistmoodi mõtlema. Koguduses ei ole tähtis ainult raha, kogudus koosneb elavatest liikmetest – see on suur ressurss. Elu ei peagi olema puhkamine loorberitel, vaid uute teede otsimine ja edasiminek. Olen ametivennaga sama meelt: kurtmise ja hädaldamise asemel tuleb tegutseda. Ka meie kirikus olen märganud lootusetust ja hädaldamist, käegalöömist ja oludega leppimist, väsimust ja läbipõlemist. Palju avalikku meediaruumi ja tähelepanu on viimasel ajal kulutatud nn kooseluseaduse arutamisele. Kirik ja paljud ühiskondlikud organisatsioonid on oma selge «ei» öelnud. Vaatamata edasisele arengule ei pea see kaasa tooma lootusetust ega kibestumist.
Õppisin 1970ndate alguses teoloogiat. Meid koolitati vastupanuvõitluseks (täpsemalt vägivallata vastupanuks) ja meile anti võimsad relvad – täielik Jumala sõjavarustus. Võitlev ateism oli oma hävitava töö teinud, rahvas oli kirikust peletatud ning majanduslike hoobadega püüti koguduste ja vaimulike elu muuta võimatuks, kirikuhooned olid armetus olukorras. Riiklik propaganda kuulutas kiriku peatset surma, meile aga õpetati, et Kristuse Kirik võidab. Mäletan, milline sõnum inimestele oli kiriku kordategemine. Kiriku ehitamine on koguduse ehitamine.
Miks ma seda kirjutan? See on ju niigi selge! Tundub, et mitte alati. Kui loen mõne teoloogi kirjutisi, siis küsin endalt, kas see teoloogia ehitab kirikut. Kirikul ei ole probleeme. Üksikul inimesel võivad olla probleemid, riikidel on ja võivad olla probleemid, mida tahetakse lahendada sõjaga – kirikul on väljakutsed. Seda õpetab püha Paulus: oskan elada kehvalt või jõukalt, kõhtu täis süüa või nälgida. Jumala inimene ei pea kunagi kahtleme selles, mida Martin Luther kiriku hümnis kinnitab: «Eks meile sõna seisma jää, ehk turtsugu nad vihast? Ei Jeesu Kirik hukka läe, mis alustud ta Vaimust. Kui võtvad meie käest au, ihu, last ja naist, et mingu igavest! Ei saa nad kasu sest, Ta riik peab meile jääma!»
Meil on mure Eesti riigi pärast ja tahaksime hoiatada tegemast valesid otsuseid. Kahjuks alati ei suuda me muuta seda, mida maine riik otsustab, aga riigid tulevad ja lähevad. Kirik peab teadma ja lähtuma sellest, mis on Jumala riigi õigus. Seda ka perekonna ja mehe-naise ning vanemate-laste suhetes. Oktoober, mida nimetatakse nii viinakuuks, kooljakuuks, hingekuuks kui porikuuks, läheb välja usupuhastuspühani. Dekaan Gebauer ütles, et Saksamaal mõeldakse juba selle üle, millised 95 teesi võiks kirik avaldada 31. oktoobril 2017. Mäletan ühte emeriitpeapiiskop Jaan Kiiviti juhitud vestlusõhtut seitsmekümnendate aastate alguses teemal «Kirik aastal 2000». Sellel teemal ei räägitud siis veel. Peapiiskop vaatas aga kolmkümmend aastat ettepoole – mitte kiriku surmale, vaid elule ja tulevikule. Milline on kiriku sõnum nüüd? Milliste mõtetega vaatame tulevikku viissada aastat pärast Lutherit? Ajad on tõsised. Palugem meie kiriku ja ühiskonna, rahu ja õigluse eest!

 

 

 

 

Tiit Salumäe,
assessor