Mitte mina ei laula, vaid kirik laulab

Käesoleva nädala reedel ja laupäeval leiab aset EELK ajaloos ja kogu Eesti kultuuriloos ainulaadne sündmus – lauluraamatukonverents, millele vahetult eelneb äsja 25. sünnipäeva tähistanud EELK Kirikumuusika Liidu korraldatud EELK kirikumuusikute konverents.
Üle 100 osavõtja koguneb kaheks päevaks Tartu Pauluse kirikusse, et anda ühine panus ja sisend uue lauluraamatu koostamisse. Lauluraamatukomisjoni sekretär Eerik Jõks kirjutas 3.10.2018 Eesti Kirikus: „Konverentsi tulemustel on tähtis roll Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku järgmise lauluraamatu valmimisel. Uuest lauluraamatust omakorda saab tulevatel kümnenditel kiriku oluline töövahend nii sise- kui välismisjonis, nii jumalateenistuslikus elus kui ametitalituste pidamises, rääkimata inimeste isiklikust palveelust. Lauluraamatukonverents annab meile suuna, milliseks kujuneb 2025. aastal ilmuva uue lauluraamatu nägu ja tegu, ning selle kaudu ka aimu, millisena me soovime näha EELK vaimulikku käekäiku lähikümnenditel.“
Tahan siinkohal kogu meie kiriku nimel südamest tänada lauluraamatukonverentsi toimkonda (Eerik Jõks, Mart Jaanson, Maris Oidekivi-Kaufmann), projektijuht Tuuliki Jürjot, Tartu Pauluse kogudust ja õpetaja Kristjan Luhametsa, sponsoreid Eesti Kirikute Nõukogu ja Eesti Kultuurkapitali, kõiki konverentsi ettekandjaid ja töötubade juhendajaid. Suur tänu ka kõigile neile, kes on oma ajakavas teinud valiku lauluraamatukonverentsi kasuks. Teadaolevalt ei ole ühegi varasema Eesti luterliku lauluraamatu koostamisse kaasatud nii palju spetsialiste (teolooge, kirikumuusikuid, keeletundjaid) ja kirikurahvast kui praegu, kuigi tegemist on alles lauluraamatu kontseptsiooni väljatöötamisega. Lauluraamatuga seonduvaid küsimusi on laiemalt arutatud ka varem – XIX sajandil Liivimaa ja Eestimaa provintsiaalsinoditel ning XX sajandil usuteadlaste konverentsidel, kuid lauluraamatukonverents esmakordse omataolise sündmusena markeerib siiski tõsiasja, et lauluraamat ei ole üksnes pastorite ja kirikumuusikute töövahend, vaid kogu kiriku usu ja palve reegli oluline kandja, väljendaja ja kujundaja.
Konverentsiks valmistudes olen lugenud õp Ivar-Jaak Salumäe (EELK lauluraamatukomisjoni sekretär 1977–1992, üks praeguse „Kiriku laulu- ja palveraamatu“ koostamise eestvedajaid) suurepäraseid artikleid, mida ta on koondanud kogumikku „Mina usun muusikasse“. 1985. aastal Põltsamaal Viljandi praostkonna piiblipäevadel peetud ettekandes refereeris Salumäe Dietrich Bonhoefferi mõtteid teosest „Osaduslik elu“, mis kõlavad üllatavalt aktuaalselt ka tänase EELK vagaduslaadide, jumalateenistuselu, kirikulaulu ja uue lauluraamatu koostamise kontekstis: „Mitte maitse, vaid tõeliselt vaimuliku otsustusjõu küsimuseks on, kas koguduses osatakse õigesti ühehäälselt laulda või mitte. – Ühehäälse laulu vastased tuleb aga kõige järjekindlamalt eemale lülitada. Sest mitte kusagil mujal ei tule jumalateenistuses inimlik tühisus ja halb maitse ilmsiks nii ohustavalt kui just laulmises. Seal kõlab esmalt improviseeritud teine hääl, mida võib kuulda igalpool, kus ühiselt lauldakse. Ta tahab anda ühehäälselt voolavale meloodiale vajalikku kandepinda ja täiust – kuid surmab seejuures nii sõna kui ka meloodia.
Seal on bass või alt, kes tahab kõigi kaasalauljate tähelepanu tõmmata oma võimele valitseda imesteldavat hääleulatust – ja laulab seepärast iga laulu oktaavi võrra madalamalt. Seal on solistihääl, mis avaralt ning täiest rinnast voolab ja tremoleerides tahab kosta kõigest üle omaenese kauni organi auks. Ja meie hulgas on lõpuks ka mõningaid vähem ohtlikke ühise laulu vaenlasi, „ebamusikaalseid“, kes pole võimelised laulma. Viimaks leidub ka seesuguseid, kes mingi meeleolu tõttu ei suvatse kaasa laulda ja sellega ainult häirivad osadust. Ühehäälne laul – nii kummaline kui see ka pole, on mitte niivõrd muusikaline, kuivõrd just vaimulik küsimus. – Ühises osaduslikus laulus tuleb kuuldavale kiriku hääl. Mitte mina ei laula – vaid kirik laulab, millest mina kui üks selle liige tohin osa võtta.“
Ühehäälne (nii kitsamas kui avaramas tähenduses) kirikulaul on eeskätt mitte muusikaline, vaid vaimulik küsimus. Andku selleks meile armuline Jumal oma Vaimu ja juhtigu meid uue lauluraamatu koostamisel.

 

 

 
Marko Tiitus,
assessor