Mis väärib külvamist

Jh 4,31–38

Jumalaga on nii, et vastused tulevad enamasti ikka siis, kui tema ise meile vastab. Meie küsimised ilma Jumala ilmutuseta tekitavad parimal juhul uusi küsimusi, halvimal juhul suubuvad masenduse mülkasse ega taba kaugeltki seda, milleks nad läkitasime. Igavikku ja jumalikku puudutav saab muutuda meile elavaks ja tõeliseks ikka siis, kui igavene Jumal selle ise meile elavaks muudab. Nii muutub iga filosoofiline või teoloogiline arutelu ilmutusest inspiratsiooni otsimata müraks, mis nüristab inimese vaimulikku erksust enam kui labane keskustelu või kollane ajakirjandus. Viimasel kahel puhul jääb lootus, et tegemist on ajutise ja mööduva nähtusega, mis ei jäta jäädavaid kahjustusi, mida paraku jumalikule adekvaatsusele pretendeeriv inimese enese väljamõeldud targutus tegema kipub. Eks ole see meie suur õnnetus, et inimlik jumalikust kordades vastuvõetavam ja omasem tundub. Isegi siis, kui taipame, et tegemist on tühise ja puudulikuga, arvame siiski olevat õigel teel, kui keskendume inimnäoga puuslike kummardamisele nähtamatu, kuid kõneleva Jumala asemel.
Jeesuse töö oli teha tema Isa tahtmist. Kas siin võiks olla juhis meiegi toimimisele – teha Jumala tahtmist? Või on see ajast ja arust, n-ö pimedast keskajast pärit kujutlus ristiinimese teest? Ehk oli see ainult Jeesuse osa, mida me endile kujutleda ei või? Kord kõneles üks teoloog siiral meelel üliõpilastele sellest, kuidas tema küll ei taha Jeesuse jälgedes käia, sest palju huvitavam on teha oma rada ja minna seda mööda. Palju huvitavam on minna oma rada mööda… Kindlasti võib ka surma kogemus olla huvitav – ikkagi midagi enneolematut. Paraku on otsus selle kogemuse kasuks tagasipöördumatu ja kahetsemise aeg võib olla küll väga lühike, ent kujutlematult valus. Ilmselt me enamasti siiski ei planeeri oma käitumist lähtuvalt sellest, kas tegemist on huvitava ja närvekõditava hetkega või mitte. Uus ei ole alati parem.
Me saame evangeeliumi lugedes väga selgelt aru, et kuulume kokku eelkäijate ja nende jäetud pärandiga. Ja küllap ka nende jälgede ja teeradadega, mida nemad on endist maha jätnud. Palju sellest, mille üle täna rõõmustame, on oma esimesed idud ajanud meie esiisade ja -emade ajal. Ning kujutlematult suur mõju võib meie tänastel tegemistel olla homsetele tulijatele. Me ei saa end lahti kangutada eelkäinud põlvedest ega vabastada vastutusest järeltulijate ees. Kristlased üle ajastute kuuluvad kokku ja kannavad üheskoos vastutust ja mitte selle eest, kui huvitavalt on nad elanud, vaid kas Jumala tahe on ka nende elus teostunud.
Ajaloole vaadates võivad meie hinnangud esiisade toimimisele olla mitmesugused. Küllap leiame ühtemoodi nii laidu- kui kiiduväärset. Hinnanguid võime anda, kuid seejuures ei tohi unustada, et samal moel hinnatakse kord meie tegusid. Teinekord on parem eilse ja tulevase kaalumise asemel mõtiskleda oleva üle ja küsida selle järele, kui palju vastutusrikkust on meie toimimises.
Jeesuse sõnadest võime järeldada, et lõpuaeg on lõikuse aeg. Põllud on valged ja vili näib olevat küps. Et olla hea põllumees, peaksime lõikusele asuma. Ehk kujutame ette, mis saab, kui külvatud vili jääb koristamata. Maal ikka räägitakse naljalugusid sellest, kuidas mõni linnast saabunud uustalunik oma ülesannete kõrgusele ei küündinud ja sügisel enne põllule ei jõudnud kui esimene lumi maad kirmetas. Kui vilja õigel ajal ei korista, küpseb ta esmalt üle, seejärel läheb hallimata ja viimaks mädanema. Kui me oleme lõikajad, siis on meie esimene hool hoolitseda selle eest, et küpsenud vili leiaks tee aitadesse.
Esmalt võiksime alustada iseenestest, mille puhul ju samuti tegu põllumaaga. Mõni ehk kõva ja viljatu, mõni ehk ka teinekord ohakane, kuid kindlasti põllumaa, millele kord kõlanud jumalasõna oma paiga leidnud. Ja seal ta kasvab ja kannab omakorda vilja. Selle tunnuseks on nii inimese vaimulik küpsus, kui püsimine selles, millesse ta asetatud on. Mida enam on inimeses siia-sinna jooksmist, peatut tormamist olgu erinevate koguduste vahel, olgu erinevate traditsioonide ja koolkondade vahel, seda vähem on temas kasvanud vili küpsenud. Kelles aga jumalasõna on saanud juurduda ja küpseda, selles on ka seda, mis vaheda sirbi jaoks küpsenud.
Üks hea põllumees arvestab juba külvi tehes sellega, mis saagiga edasi saab. Osa läheb toiduks, osa müügiks ja osa kindlasti ka seemneks. Kui me lõikame sellest, mis meisse külvatud, siis küllap jätkub sellest nii meie eneste kinnituseks kui rikastamiseks. Mõlemad on vajalikud. Kuid hea põllumees mõtleb ka külvile ja läkitab osa seemnest tagasi sinna, kus ta vilja võiks kanda. Vahest parimal moel kantud jumalariigi vastutus seisnebki selles, et leiame külvipaiga seemnele, mida ise oleme kandnud ja suuname tagasi jumalariiki seemne, mis meid endid on kosutanud ja kasvatanud nendeks, kes oleme. Keegi on kunagi ehk just selle arvestusega jaganud ennast meiega.
Jumala sõnal on imeline vägi saata korda muutusi. Valime siis hoolega enestest välja selle, mis väärib edasi külvamist ja puistame seda lahkelt sinna, kus pinnas näib sobivana. Jumala sõna ei lähe kunagi välja tühjalt. Kui ta sinus on töö teinud, miks ta ei võiks seda teha ükskõik kelles teises? Aamen.

Tauno Toompuu,
Rakvere koguduse õpetaja