Mis oli iseseisvuspäeva sõnum Eestile?

Eesti Vabariigi 96. aastapäeva pidustused on peetud niihästi Eesti riigi tasandil, maakondades, valdades, linnades, ühingutes kui pereringis. Nii nagu president Toomas Hendrik Ilves nimetas oma kõnes Pärnu kontserdimajas: «Me oleme vabad, ja sellega harjunud. Nii harjunud, et oma endastmõistetavuses muutub vabadus igavaks, kui mitte rahulolematust tekitavaks.»
Oleme jõudnud liigagi harjuda sellega, et 24. veebruari ei tarvitse enam pidada salaja kinnises koduses ringis Ameerika Häält kuulates, vaid see on õieti iga asutuse ja teadliku kodaniku kohus. Ukraina sündmused tuletavad aga meelde, et ei ole iseenesestmõistetavaid olukordi. Selle aasta iseseisvuspäev jääb meelde ka selle tõttu, et ilm oli lausa kevadine, muru roheline ja linnud laulsid, kui olime koos Haapsalu lossiplatsil vabadussõjas langenute mälestusmärgi juures.
Hiljuti toimunud Eesti Kirikute Nõukogu 25. aastapäeva konverentsil Kuremäe kloostris ütles professor Marju Lauristin, et ta ootab igal aastal sõnumit, mida peapiiskop ütleb oma jutluses jõulude ajal ja vabariigi aastapäeval. Küllap ootasid tuhanded inimesed ka sellel aastal, mida räägib peapiiskop, president, peaminister.
Peapiiskop ütles oma jutluses Pärnu Eliisabeti kirikus: «Piibli selge ja julgustav sõnum on: igale inimesele on antud talendid, et elu võiks olla mõttekam, väärikam, ilusam ja õnnelikum. Küsimus on vaid, kas, kuidas ja milleks neid ande ja eeldusi kasutame. — Me ei saa vastutada teiste inimeste valikute eest, kuid meie enda valikud ja otsused mõjutavad paljusid. Mis eeskuju me anname, milliseid tagajärgi esile kutsume? Keda vajab Eesti? Kes peaks olema Eestimaa soolaks? Kes peaks andma maitse meie elule? Kas ei võiks me olla paremad lapsevanemad, paremad abikaasad, paremad töökaaslased, paremad kodanikud, paremad inimesed?»
Presidendi sõnum oli: «Et me oleksime piisavalt tugevad, vastupidavad ja sitked, et seista vastu juba nüüd etteaimatavaile väljakutsetele ja ohtudele nii inimeste, ühiskonna kui ka riigina. Et me oleksime mitte ainult vabad, vaid ka kestlikud. Kolm kõige olulisemat tingimust eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade on inimeste tervis, haridus ja Eesti julgeolek. Ma kordan: tervis, haridus ja julgeolek. Kõik ülejäänu – majandus, sotsiaalne turvavõrk, kultuur – sõltub neist alustaladest.»
Presidendi kõnet kuulati suure huviga – kas seal on sõnum või lahendus ka hetke poliitilisele olukorrale. Aga selles osas piirdus president lihtsalt nentimisega: «Valitsused võivad vahetuda, ja vahetuvadki. Keegi saab raha juurde ja üks mure on jälle mõneks ajaks murtud. See on igapäevane poliitika. Need on iga-aastaste valimiste teemad. Aga meie suur mure – kas me suudame kesta ja millistena? – ei muutu ühe ega teise valitsuse tuleku või minekuga. See on meie enda teha, ja mitte järgmiste valimiste eel, vaid iga päev.»
Meie rahva ja riigi püsimise nimel ei pea tegema tööd ainult peapiiskop, president ja valitsus, see on meie kõikide ülesanne. Rahulolematust, nurinat, süüdistusi, näpuga näitamist ja üksteise üle kohtumõistmist on meie ümber rohkem kui vaja. Mugav on lasta end sellest kaasa kiskuda ja arvustajatega ühineda. Mugav on pesta end süüst puhtaks ja veeretada vastutus enda pealt ära, olla kõrvalseisja.
23. veebruaril 1918 Pärnus ette loetud «Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele» ei öelda asjatult: «Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.» Manifest lõpeb palvega: «Su üle Jumal valvaku ja võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!»
Selleks ongi oluline tähelepanelikult jälgida, mida peapiiskopil ja presidendil oli rahvale öelda!

 

 

 

 
Tiit Salumäe,
assessor