Mis meid siin maailmas tegelikult valitseb?

Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda. Silm on ihu lamp. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus? Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat.
Mt 6:19–24

Valgamaal Kaagjärvel elab üks lahke vanamemm koos tütre perega. Elumuredest pole memme palgel ridagi. Alati on ta nägu kui naeratav päike. Siberisse küüditatuna meenutab ta sedagi karmi teekonda erilise tänutundega nende vastu, kes rasketel hetkedel üksteisele toeks olid. Imeliselt kaunist käsitööd teevad ema ja tütar: patju, linikuid, vaipu. Sama säravad, lahked ja rõõmsad kui nad ise, on ka nende käsitöö. Ainult kinkimiseks, andmiseks, jagamiseks, mitte kunagi müügiks. «Kas ei ole kahju ära anda?» küsisin kord. «Ei ole, on hea anda, siis saab uusi ja ilusamaid teha,» kõlas vastuseks. Tean, et seal peres elab väga suur osa sellest «paremast õigusest», mida Jeesus oma jüngritelt ootab.
Jeesus ei keela inimesi midagi omamast, ta ei sea vaesust ideaaliks, aga liigse kokkukuhjamise mõttetust näitab selgesti. Aineline vara on kaduv, allub ebakindluse ja kaduvuse seadustele. Kahjurid hävitavad riide ja puu, muutes need tolmuks. Roostetab raud, ajahambast ei pääse hõbe ja kuldki. «Juba õige vanasti uskusid inimesed, et kulla kodupaik on sügavas maapõues kurjade vaimude valve all; kes oma hinge maisele varale ära müüs, see hukkus,» kirjutas Jaan Lattik ühes jutluses.
Kaduva vara asemel soovitatakse aardeid koguda taevasse, sest siin maises pole midagi, mis ei saaks kaduda, isegi hinge- ja vaimuvara on oma loomult muutlikud, seetõttu pole neis inimlikule olemasolule vajalikku orientiiri. Salm 33 ütleb, et tõeliseks väärtuseks on Jumala riik ja tema õigus.
Need aarded jäävad maapealse elu ohtudes püsima. «See väärtus on inimese uus vahekord Jumalaga, mille Jeesus inimestele on toonud. Kõik, mis sellesse vahekorda mahub ning inimelu tegelikkuses sellest võrsub, on juba varandus, mida talletatakse taevas,» kirjutas Elmar Salumaa.
Süda tähistab Piiblis inimese olemasolu iseloomulikku põhituuma, see on elukeskus, mille seisust sõltub inimese ajalik ja igavikuline mõte ning tähendus. Mille küljes süda andumusega ripub, see määrab elu sisu ning ühtlasi kogu inimliku elusuuna. Kui inimene kingib oma andumuse riknevatele ja kaduvatele aaretele, on ta paratamatult eemal Jumalast; on ta aga kiindunud Jumalasse, siis on tema käes ka Jumala igavikulised aarded, tema tõeline rikkus on talletatud taevas.
Karula mees sõitis Antslast kodu poole. Vihm ja palgiveokid olid aga metsatee läbimatuks muutnud ja korraga oli auto mudas kinni. Koduni oli veel pool tosinat kilomeetrit. Hädas helistas mees sõbrale, kes leidis lähedal elava tuttava talumehe telefoni otsa. Suur oli hädalise üllatus, kui talle telefonis sõbralikult öeldi: «Mind pole kodus, mine julgesti, võta traktor, pane käima, aida alt saad trossid, kuuri all on vints. Toimeta, nagu sul on vaja…»
Ligimesele avatud süda on suur varandus, eriti praegusel jõuliste turvafirmade, keeruliste valveseadmete ja kurjade valvekoerte poolest tuntud ajal. «Mine ja võta, mis sul tarvis peaks minema» – nii saab öelda üksnes see, kelle südame üle ei valitse maised varandused. Kogu küsimuse tuum seisnebki viimselt selles, mis meid siin maailmas tegelikult valitseb, kas kaduv rikkus ja sellega kaasnevad himud või Jumal, kelle lastena on meil talletatud aarded taevasse.
Suur õnnistus on kohata terve silmavaatega inimest, kelle lampi maailma rikkused pole tuhmistanud. Terve silm näeb maailma ja inimesi Jumala valguses, nii et kogu «nende ihu», kogu elu, on asetatud valgusesse. Nad jagavad heldelt, aga ei jää vaesemaks ning on tihti kadestamisväärselt muretud. Neil pole kahe isanda teenimise hoolt, mammona ei karjata neid, lihtne ligimene on neile kallis. Nende süda kuulub taevale.
Õigesti kirjutab Dietrich Bonhoeffer: «Me saame oma südame täielikult ainult ühele anda, me saame täielikult kuuluda vaid ühele isandale. Mis on väljaspool seda armastust, kuulub põlgamisele. Jeesuse sõna kohaselt on Jumala suhtes vaid armastus või viha. Ei armasta me Jumalat, siis vihkame teda. Siin ei saa olla mingit neutraalsust. … Armastad sa maailma, siis vihkad sa Jumalat; armastad sa Jumalat, siis vihkad sa maailma. Midagi ei tähenda siin see, kas sa tahad seda või kas sa sellest teadlikki oled… teisiti ei saagi olla.»

Enno Tanilas,
Karula koguduse diakon