Mis Jumal teeb, on ikka hea

Suur Kross, ajaloo tunnistaja, eesti kirjanduse lipulaev, nagu teda 28. detsembri Postimehe järelehüüetes tituleeriti, valis ankru hiivamiseks ja suurele ulgumerele purjetamiseks apostel ja evangelist Johannese päeva, keda on pidanud oma kaitsepühakuks kõigi aegade luuletajad ja kirjanikud, raamatumeistrid ja trükkalid, aga ka teoloogid. «Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud Tema läbi ja ilma Temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud Tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus,» tunnistab Johannese evangeeliumi proloog.

Jaan Kross oli mees, kes koos Johannesega tunnistas Sõna inkarneerumisest ajaloos ja valgusest, mis paistab ka kõige sügavamas pimeduses. President Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et kogu Krossi looming keskendus oma rahvale ja riigile. Minu meelest keskendus Krossi looming inimesele, tema intellektuaalsele, moraalsele ja teoloogilisele aususele, tema vabadusele ja vastutusele Sõna (Jumala, Logose) ees. Mõned tema tekstidest, näiteks Balthasari viimane palve triloogias «Kolme katku vahel» või «Vend Enrico ja tema piiskopi» epiloog, on lausa judisemapanevalt religioossed ning on mulle mõjunud kirgastavamalt kui suur osa kristlikuks peetud kirjandusest.
Nagu XX sajandi suurimaid teolooge Paul Tillich, oli ka Jaan Kross eelkõige skeptikute ja agnostikute apostel. Üks ilusamaid teoloogilisi alltekste, mille pealkirjaks võiks olla «Mis Jumal teeb, on ikka hea», kumab läbi «Wikmani poistest». Nimelt läbib Krossi kooliromaani leitmotiivina üks kirikulaul, mida mainitakse mitmes episoodis: Samuel Rodigasti sõnad XVII sajandist Carl Peter Ludwig Maurachi tõlkes.
Koolipapa Wikman on suremas ning tema korterisse on kokku kutsutud gümnaasiumiklasside esindajad, kellele direktor teeb teatavaks oma testamendi. Pärast Wikmani sõnavõttu tõusevad gümnaasiumi juhtimiseks moodustatud sihtasutuse nõukogu liikmed oma toolidelt ning piiskop alustab laulu: «Mis Jumal teeb, on ikka hea, Ta tahtmine jääb õigeks. Ma jään nüüd üsna rahule, kõik jätan tema hooleks.» Direktori kahvatu suu liigub hääletult sõnadega kaasa: «Mis Jumal teeb, on ikka hea, ei ta mind ilmas peta. Kus saadab ta, seal õige tee, ei ta mind maha jäta. Ta armust mul saab juba küll. Ehk olgu häda käes, ta võib mind päästa väes.»
Romaani peategelane Jaak Sirkel arutleb: kuidas niimoodi võib?! Wikman on ju suremas, see on selgem kui selge. Kuidas saab niisugusel silmapilgul, kui ta kollane laup on valu pärast higine ja kõik teavad ja ta ise muidugi teab, et see tema nõndanimetatud maopõletik on tegelikult maovähk, kuidas saab kuulutada, et see on hea? Kui Jumal olemas on – kõikvägev, kõiktark, kõikhea, ei saa ta ju niisugust asja teha, ta ei saa reeta härra Wikmani niisugusel alatul kombel, karistada teda tema süütute narruste eest säherdusel südametul moel. Või pole olemas ei jumalat ega kuradit, ja siis on kõik nagunii paljas pime juhus. Ja kumb on suurem vale – kas pimeda juhuse ülistamine Jumala armutööks või kuradi kätetöö kiitmine Jumala õigluseks?
Selle teodiike-arutluse juures tõstab Sirkel pilgu põrandalt ja näeb: Wikmani varjukadunud silmadesse on siginenud kummaline helendus ja härra Wikman laulab teeskluseta, erinevalt mõnestki teisest saalisviibijast, tema usub, mis ta laulab. Aga sellest tema usust, et ta polegi Jumala poolt reedetud, sellest peab mõtleval vaimul olema ometi haledasti kahju. Ja siis turgatab Jaagule pähe mõte: «Kui ainult pole viimati olemas mingi – mingi seletamatu t e i n e võimalus – võimalus, et härra Wikmanil otse kõige loogika vastu on subjektiivselt õigus …?»
Sellesama kirikulaulu sõnu arvab Jaak end kuulvat ka siis, kui ta endine usuõpetaja Tooder koos pojaga Lohusalu rannast pisikese paadiga tormisele merele läheb. Ja seesama koraaliviis heliseb meremühina kiuste ka nüüd, kui Lipulaev on purjed heisanud: «Mis Jumal teeb, on ikka hea.» Kui me ei oska Tema headust kõiges ja kõikjal kogeda, siis hoomakem seda vähemalt selles, et Ta aeg-ajalt saadab meie keskele neid, kes tunnistavad, et alati on rahva ja üksikinimese elus mingi seletamatu teine võimalus.

Marko Tiitus