Mis ajaks ja millise Eestini?

Alates 1993. aastast on presidendid vabariigi aastapäeval pidanud kõnesid ja küsinud: kuhu oleme jõudnud; kuhu edasi; mis ajaks ja millise ühiskonnani? 

Pikaajalist vaadet tulevikku nimetas Meri (1997 kõne) riiklikuks mõtlemiseks, mis on riigi ja kodanike suhte aluseks: „Pikaajaline perspektiiv on aga igale inimesele, igale perekonnale niisama vajalik nagu arhitekti plaan maja ehitajale. See loob stabiilsust ja korda, toetab vaimsust ja loovust, toidab realismi … See on kodaniku ja riigivõimu ühine eluviis, veel enamgi: see ongi riiklik mõtlemine.“ Hiljem Meri (2001) tõdes, et riiki ei saa „… üles ehitada, kui meil puudub nägemus globaalsest maailmast ja Eesti asendist kahekümne aasta pärast“. 

Et 20-aastast perioodi adekvaatselt aduda, meenutas Meri omakorda 20 aastat varem olnud aega, öeldes, et 24. veebruari 1981 Rahva Hääles oli kaheksa lehekülge Leonid Brežnevi kõnet ning sõna „Eesti“ esines tolles lehes vaid korra ja sedagi ilmateates. 

Aasta hiljem (2002) tõdes Arnold Rüütel, et Eesti ühiskond on „kreenis“, vaja on ühiskondlikku lepet, mis „peaks andma korrastatud pildi Eesti üldistest arengusuundadest eelseisval kümnel või kahekümnel aastal“. Ehk võib saada hakkama ka kümne aastaga, ent Rüütel lisas juurde, et sedalaadi tulevikunägemus ühiskonnas tol hetkel puudus: „Olukord meenutab sadamast lahkuvat laeva, kus meeskond on ametis, kuid reisijatelt pole küsitud, kuhu nad sõita tahavad.“

Refrääniks Toomas Hendrik Ilvese kõnedes on olnud murrangulised muutused, mis tulenevad tehnoloogilisest arengust, ent mõjutavad ka kõike muud, sh julgeolekut, töökohti, haridust, demokraatiat. Neist kuulsaim on „mis tõi meid siia, ei vii meid edasi“ 2014. aasta kõne, mis visandas nägemuse kaht liiki töökohtadest kümne aasta pärast: „… enamasti madalapalgalised tööd, mida tarkmasin veel teha ei saa. … kõrgelt tasustatavad töökohad, mida täidavad haritud, loovad ja oskustega töötajad, ilma kelleta tarkmasin kunagi hakkama ei saa“. Võib öelda, et „selle Eestini“ on täna veel kolm aastat minna.

Kersti Kaljulaidi kõnedes on kurjusest (2019 kõnes kodune kurjus, internetikurjus, kuri riik) ja kultuurist (2017 kõnes möödavaatamis- ja märkamiskultuur) ja kultuuriruumist (2018 kõnes keeleruum, komberuum, väärtusruum) rohkem kui varem, ent erinevalt varasematest presidentidest tema senistes kõnedes ei ole kirikut ja kristlust.

Nii Meri, Ilves kui Rüütel nägid kirikus (turumajanduslikku) vabadust ja moraalset kõikelubatavust piiravat ja tasakaalustavat jõudu. Nii küsis Ilves (2012): „Kas me tõesti arvame, et kõikelubatavus on osa vabadusest? Või tuleneb ükskõiksus eetika suhtes sellest, et me pole enam suured kirikuskäijad?“ 

Arnold Rüütes tsiteeris 2006. aastal paavst Johannes Paulus II-t ning tõdes, et eetiliste piiride ähmastumine võib tuua kaasa amoraalsuse ja segaduse väärtusmaailmas ning hea ja kurja taju nõrgenemise ühiskonnas. 

Rüütli puhul käsitlen korraks ka metafoore. Igas aastapäevakõnes on vähemalt üks metafoor, mis väljendab seda, mis Eesti on, olgu see perekond, kodu, maja või teekond. Ainulaadsem on, et Ilves on nimetanud Eestit metsmaasikaväluks (2013) ja Kaljulaid jõeks (2017). Selles vaates on ainulaadne ka Rüütli (2003) metafoor, mille kohaselt Eesti on „… ka pühamu, mis nõuab pühendumist ja eneseohverdust“.

Ehk enim teada on Lennart Meri (2000) tõdemus, et kapitalismi vaimu peaks toetama protestantlik eetika: „… Vene ajal põlu all olnud kirik ei ole veel taastanud seda seisundit ühiskonnaelu mõjutajana, mida temalt ootab üks küps euroopalik ühiskond. Siin on teha veel palju tööd ühiskonna vaimse kvaliteedi parandamisel. Inimene peab olema üle algsetest tungidest. Niisama peab nendest üle olema ka ühiskond, kus kõigemüüdavuse asemele peaks astuma väärtuste mõistlik hoidmine.“ 

Mis on saanud neist nägemustest, mis olid 20 aasta eest? Milline on Eesti 20 aasta pärast? Kaasaskantav (Kaljulaid 2017) ökodigi (Epp Annus, Vikerkaar, 2020, 12) Eesti? Endiselt küps, endiselt euroopalik ja endiselt protestantlik?

 

 

 

 

Alar  Kilp,

kolumnist