Mirjam Tiitus on koguduses oma mehe parem käsi

Mirjami ja Marko kokkusaamises on «süüdi» Tanel Ots. Suvel 1999 õpetajaks ordineeritud Markost sai aasta hiljem Juuru Mihkli koguduse õpetaja.

Uue inimesena ei tundnud ta kohalikke võimalusi ja oli enne matust hädas organisti leidmisega. Hea sõber ja ametivend Tanel Ots soovitas siis oma tudengist naiseõde Mirjamit, organist Mai Männi tütart, kes oli Hageri koguduses aktiivne töötegija. Markol oli paari nädala pärast taas matusele organisti tarvis, kuid nüüd ei olnud tal enam nõuandeid vaja.
Üsna pea sai selgeks, et alanud tutvusest ja ühisest teenimisest võib enamat kujuneda. Järgmisel suvel laulatasid peapiiskop Jaan Kiivit ja õpetaja Jüri Vallsalu noored armsaks saanud Juuru kirikus ning nagu juhatuse esimees Joel Põld ütles, sai kogudus nüüd endale ema. Mirjam jättis oma kodukoguduse Hageris, kus ta oli lapsest saadik vanemate kõrval kogudusetööd teinud, piltlikult öeldes orelikapis üles kasvanud, juhatanud koore ja olnud organistiks, ning jätkas nüüd Juurus kiriku teenimist.
Kui Juurust nelja aasta pärast koos pisikese Elsbet Helenaga Viljandisse koliti, tuli Mirjamil loobuda erialasest tööst saksa keele õpetajana Juurus ja Rap­las. Markot ootasid ees uued väljakutsed, Mirjam pühendus perele, peagi sündis perre teine tütar Ingel Madleen. Pärast kodus lastekasvatamist sai Mirjamist Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna õppejuht. Koguduseski oli Mirjam enda kanda võtnud ülesandeid: tegi lastetööd, korraldas eakatele ettevõtmisi, hoidis suhteid sõpruskogudustega, toimetas koguduse Aja Lehte, asendas organisti. Vahepeal sündis kolmas «printsess» Maarja Eliise.
Kui eelmisel kevadel koguduses juhiabi ametikoht vabanes, otsustas Mirjam koguduse kasuks ning pühendub nüüd täielikult kirikutööle. Juhiabina on Mirjami kanda aktiivse linnakoguduse igapäevatöö korraldamine alates dokumentide haldamisest kuni erinevate ettevõtmiste korraldamise ja palvuste läbiviimiseni. Vabatahtlikuna juhib ta laste- ja peretöö toimkonda ning hoiab suhteid Saksa ja Hollandi sõpruskogudustega.
Oma abikaasa alluvuses töötada on päris vaheldusrikas, leiab Mirjam. Juhina on Marko nõudlik nii enda kui teiste suhtes ega aktsepteeri ülejalatööd, ta näeb asju pikemas perspektiivis ja eeldab plaanipärast liikumist seatud eesmärgi suunas, samas pole just palju juhiabisid, kes saavad keset tööpäeva juhilt näiteks kirgliku suudluse, aga see pole patt.
Koguduse õpetaja, praosti ja õppejõuna on ka abikaasa Markol palju tegemisi, aga mõlemad on oma tööd nii sättinud, et aega jääks ka pere jaoks. Igal suvel võetakse ette perereis. Mirjam peab kvaliteet­aega perega ülimalt tähtsaks, et luua ja hoida lastega lähedasi suhteid, sest aeg, mil lapsed on väikesed ja tahavad perega koos olla, on lühike.
Mirjam armastab väga süüa teha ja küpsetada ja nii toimetavad ka tüdrukud heameelega köögis, igaühel on oma lemmikretseptid ning isegi nelja-aastane Maarja segab igal laupäeva hommikul ise kokku pannkoogitaigna. Isa tunnustus, arvamus ja tugi on lastele väga olulised. Kindlasti pole Markol alati kerge nii suure naisperega toime tulla, lisaks on tal esimesest kooselust täiskasvanud tütar.
Vabadel päevadel ja puhkuse ajal sõidab pere Kuusalu lähedale maakoju, kus ehitavad üles Marko isatalu. Praegu on käsil sauna ehitus ning lihtsamaid töid teevad Marko ja Mirjam ise, katsetavad ja õpivad töö käigus. Unistus on kujundada sellest kohast kodu, kuhu pere ka siis saab kokku tulla, kui lapsed juba suured.
Rita Puidet