Minu piiskopid

Käesoleval aastal toimuvad EELK peapiiskopi valimised ja seda teemat puudutavad mõtteavaldused on mulle üha sagedamini meelde toonud isiklikud mälestused meie kiriku senistest ülemkarjastest.
Eelkõige olen mõelnud nendele piiskoppidele ja peapiiskoppidele, keda olen isiklikult näinud või kellega kokku puutunud.
Minu vägagi subjektiivsed mälestused algavad Edgar Hargiga ja lõpevad Andres Põderiga.
Edgar Hargi peapiiskopiks olemise ajal ei olnud ma koguduse liige, vaid usuasjadest pisut huvituv bioloogiaüliõpilane. Kuulsin üsna juhuslikult Tartu Pauluse koguduses toimuvast jumalateenistusest, kus peapiiskop jutlustas.
Rohkem kui peapiiskopi jutlus jäi mulle meelde ühe sümpaatse, äsja peapiiskopiga vestelnud vanainimese nägu. Ma ei tahaks tuua liiga otsest paralleeli Moosesega, kuid selle vanainimese pale hiilgas, kogu tema olemusest kiirgas helgust, rõõmu ja usukindlust. Usun, et talle oli peapiiskopiga kohtumine üks elu tipphetki.
Ajal kui Eesti iseseisvust taastati, kuulusin üliõpilaste hulka, kes taastasid Eestis üliõpilaskorporatsiooni Ugala.
Oma üllatuseks sain teada, et ka Edgar Hark, kes selleks ajaks oli juba surnud, kuulus sellesse korporatsiooni. Teda nimetati seal suureks vaikijaks, ta osales sageli korporatsiooni vilistlaste kogunemistel, kuid kõneles harva.
Peapiiskop Kuno Pajulat olen kuulnud kõige sagedamini meedia vahendusel, vahetult olen kuulnud teda ettekannet pidamas, näinud ühel matusel.
Vaikselt süvenes minus veendumus, et temast kiirgas peamiselt loomulikkust ja lihtsust. Paaril korral tajusin teda kuulates, kuidas hajus piir argise ja pühaduse vahel ning ka igapäevased asjad said pühadusest osa.
Piiskop Einar Soonega olen sagedamini kokku puutunud ja kogenud, et piiskopiamet võib olla tihedalt seotud süsteemsuse ja asjalikkusega.
Mäletan hästi üht intervjuud, kui püüdsin selgust saada, mida võiks öelda ühe keskmise EELK vaimuliku kohta. Einar Soone üldistav ja samas olulisi detaile tabav vastus oli täpne ja selge ning võisin vaid imestada tema analüüsivõime üle.
Kui mõelda peapiiskop Jaan Kiivitile, siis minu jaoks oleks tema kõige iseloomulikumaks omaduseks kaalutletus ja sügavus. Sageli tundus, et väga paljud tema teadmised, mõtted ja seisukohad jäid mul lõpuni kuulmata. Võibolla polnud ma ka nende mõtete jaoks veel valmis.
Oma piiskoppide hulka arvan kindlasti ka Välis-Eesti piiskopi Andres Tauli. Ühelt poolt mäletan teda tudengisõbraliku õppejõuna TÜ usuteaduskonnas, teisalt imetlesin alati, kui ruttu ja vahetult sai ta inimestega kontakti.
Üks viimaseid kohtumisi oli Tartus, kus Andres Taul pidas jumalateenistuse Peetri kirikus, mis on tema lapsepõlve kodukirikuks. Siiani on meeles, kuidas Andres Taul kirikust lahkudes jagas paremale ja vasakule naeratusi, tervitusi ja häid soove. Mõttes nimetasin teda tõeliseks rahvapiiskopiks.
Ehk kõige raskem on mul lühidalt iseloomustada praegust peapiiskoppi Andres Põderit.
Alustaksin huumoriga. Kui mu õpetajatest kolleegid pärast Andres Põderi peapiiskopiks valimist vabas vestluses minult küsisid, mis mees uus peapiiskop on, siis vastasin, et ta on meid abikaasaga laulatanud, abielu on õnnelik – tähendab mees tunneb oma tööd.
Tõsisemalt mõeldes on praegune peapiiskop imponeerinud oma mitmekülgsusega ja kogu elu toimunud usulise kasvamisega: ta on olnud hea organisaator, ideede generaator, loomeinimene, poliitik ja karjane.
Andres Põderi mitmekülgsus on näide elukestvast usulisest arengust ning igati eeskuju vääriv.
Olen eelnevates lõikudes kirjutanud oma subjektiivsetest mälestustest piiskoppide kohta ning oma ootusi uuele peapiiskopile tahaksin samuti väljendada ühe isikliku kogemuse varal.
On inimesi, kelle kohtamine tänaval mõjub lummavalt. Viimati tajusin seda möödunud suvest, kui Tartus Rüütli tänaval jalutas mulle ootamatult vastu helilooja Arvo Pärt.
Mäletan, et midagi mu sees nõksatas ning adusin austust ja helgust, mida tekitas suure helilooja tagasihoidlikkus ja vaimusuurus.
Ma pole oma mälus päris kindel, kuid arvan, et pärast piiskopiks pühitsemist ma oma piiskoppe tänaval kohanud ei ole.
Kindlasti aga sooviksin, et juhuslikul kohtumisel tulevase peapiiskopiga tekiks mul sarnane tunne, nagu kogesin Arvo Pärdi kohtamisel, ning et uuest peapiiskopist kiirgaks vastutulijate hingedesse rõõmu ja rahu.

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist