Minu mamma

Millegipärast meenusid emale mõeldes lastelaulu sõnad „kollased juuksed, lühike kleidike“, kuigi neil poleks emaga nagu mingisugust seost. Ema paksud tumedad juuksed kadusid nädalaga, kui ta paari aasta eest haiglas ravil oli. Nüüd on tal pisut heledaid juukseid ja kleidike, mis talle selga panna, on tõesti väike. Võrdlus võilillega tuleb aga enam ilmsiks tema olemuses – nii tema rõõmsameelsuses kui visaduses.
Igal pühapäeval kuulub minu päevaplaani ema külastamine ja alati on hea kuulda, et ta tunneb end hästi, kuigi tema päevad on tavamõistes üksluised ja mööduvad nelja seina vahel. Paari aasta jooksul on toanaabreid vahetunud mitu – nad kõik on olnud mingis mõttes sarnased memmed. Mõni jutukam, mõni kurvameelsem, ühine on neil olnud see, et iseseisvalt nad enam hakkama ei saa.
Seepärast tervitan soojalt Tartu Maarja koguduse algatust võtta meilgi kasutusele Soomes levinud perehoolduse mudel. Koostöös Kitee evangeelse rahvakooliga on Tartus mitmel korral tutvustatud kõnealust mudelit ja tehti seda ka käesoleval nädalal Tartus, Viljandis ja Valgas. Täna kell 13 on tutvustuspäev Põlvas maavalitsuse saalis. Koguduse diakooniatöötaja Lea Saar toob perehoolduse mudeli puhul esile mitut ühiskonnale olulist tahku. Eaka vaatepunktist on tähtis see, et kodusarnases keskkonnas viibides saab ta jõudumööda osaleda pere tegemistes ja tunda end vajalikuna, pere keskel elades saab vanur rohkem individuaalset tähelepanu kui hooldekodus.
See on nii imearmas, kui ema silmad särama lähevad ja ta ootab sinult hella kallistust. Praegu on talt õppida armastust, aga elu jooksul on ta jaganud palju õpetussõnu. Üllatavalt leidsin oma töölauda kaitsva mati vahelt ema kirjutatud meelespea, mida ja kui palju toiduaineid osta peo korral külmlauale. Ema tähelepanekuid eluks kanname iga päev kaasas ja kui me neid alati ka teadlikult ei kasuta, siis alateadlikult ikkagi. Ütlevad lapsedki üsna sageli, et üha enam muutun ma oma ema sarnaseks. Ja nagu nad läinud nädalavahetusel märkisid, on minu järgmine emadepäev eriline – siis juba ka vanaemana.
Rita Puidet