Minu inimesed

Kui tihti sa mõtled sellele, kes on sinu inimesed? Kuidas üldse liigitada inimesi minu inimesteks? Ilmselt see polegi vajalik liigitamine, kuid tabasin end sel suvel mitu korda mõtlemast, et aeg läheb, inimesed saavad vanemaks, neil on omad elud, aga kui taas kord kohtud, saad aru: see on minu inimene.

Ma ei hakka rääkima oma perest, sugulastest ega kolleegidest. Need on igal juhul ja igal ajahetkel minu inimesed. Tahaks rääkida hoopis neist, keda ammu pole näinud, kuid kelle nägemine, tuleb välja, on hingele nii oodatud ja vajalik.

Suvi möödus nagu tavaliselt. Palju ringi rändamist, kohtumisi, seiklusi, imeilusat ilma, uusi avastusi, raamatute lugemist ja kõike muud, mis kaasneb suvega. Ent sellel suvel oli midagi ka teisiti. Vähemalt kahel korral tabasin end mõttelt, et kui on minu inimene, siis vahet ei ole, mitu aastat jääb kohtumiste vahele – kui kohtume, ei ole vaja mingeid pikki sissejuhatusi, jätkame sealt, kus viimati pooleli jäi. Või kas jäigi midagi pooleli? Pigem on nii, et jätkame ilma sissejuhatuseta.

Meie pere traditsioon on, et suvise puhkuse ajal tehakse pikem väljasõit. Ma ei ütle, et see alati puhkusena mõjub, sest korraldamist, asjatamist ja sõitmist on ikka üksjagu. Ka sel aastal sõitsime üle viie tuhande kilomeetri ja külastasime paari nädala jooksul üheksat riiki. Puhkus selles mõttes, et mõtted töödest ja tegemistest vabad – jaa, aga puhkus selles mõttes, et jalad seinal ja päike lõõskab – ei. Ma pean ütlema, et naudin mõlemat moodi puhkust. Ringi rändamist vajan väga, sest nähtu pakub nii palju mõtlemisainet, et sellest jagub vähemalt pooleks aastaks. Päikese käes vedelemist vajan ka! Õnneks sai seda teha sel aastal ka Eestis. 

Rändude ajal on alati võimalus kellegagi kohtumisi kokku leppida. Nii ka sel aastal. Kaheksa aastat tagasi käisin viimati Herrnhutis, vennastekoguduse hällis. Seal on eriliselt armsad sõbrad, keda kohtan küll harva, aga iga kord kui näen, on tunne, et minu inimesed on kohal. Nii ka seekord. 

Spontaanne õhtune grill, järjest liituvad vennastekoguduse „noored“ ja jutu sees avastatud tõdemus, et vennastekoguduse noored on siiski need, kes sel suvel sealse noortemaja renoveerisid ja nad on vanuses 14–19. Siis mõistad, et sa pole sugugi see vennastekoguduse noor enam, kelleks end pead, aga nii tore oli end seal siiski tunda kui kodus. 

Need 30 aastat vanemad „noored“ nagu sa ise, olid just sellised nagu tookord, ainult et ka nendel on kodus teismelised, neilgi on hallid karvad peas ja majalaenud kaelas. Ausalt. Siiralt hea meel on niisuguseid inimesi kohata ja tunda, et midagi pole muutunud. Meil on endiselt hea koos olla, mis sellest, et viimati kohtusime aastakümneid tagasi. 

Teine kohtumine sel suvel viis mind kokku veelgi varasemate sõpradega. Tulenevalt sellest, et käesoleval aastal lõpetavad oma tegevuse tänasel kujul kaks minu kooli – Tallinna muusikakeskkool ja Otsa kool, sai selgeks, et võiksime kohtuda ka oma päris esimese klassiga. Nii uskumatu kui see pole, ei ole sellist kohtumist toimunud mitte kunagi. Põnevust oli palju, elevust veelgi rohkem ja kui tore oli kohtuda inimestega, kellega alustasid esimest klassi pea nelikümmend aastat tagasi! Mõnega neist oled ju hiljemgi koos õppinud, kuid enamikuga kohtusid nagu esimest korda, ometi – nad polnud võõrad. Täiesti omad. Täiesti minu inimesed. 

Ma ei tea, kas see on kuidagi vanusega tulev, aga sellised taaskohtumised on nii olulised, armsad ja mõjuvad. Istun siin ja mõtlen juba mitmendat nädalat, kui tore suvi mul oli! Lihtsalt nii imeline just seetõttu, et oli väga palju kohtumisi minu ajalooga. Nimetaksin seda nii, sest kohtusin inimestega, keda mäletasin, aga kes pole minu elus igapäevaselt aktiivsed. Märkasin, kui olulised nad on, kui tänulik ma nende eest olen. Märkasin, kui palju nad on mind mõjutanud. 

Nii olulised jutud said räägitud klassikaaslastega – koolikius, klassi harmoonia jms, mida tookord ei osanud sõnastada, kuid millest olime kõik mõjutatud. Mingid peidetud tunded ja kogemused said korraga välja räägitud. Rahumeelselt klaaritud ja selgeks. Olen selle üle väga tänulik. Harmoonia, mis ligi nelikümmend aastat pärast esimesse klassi astumist meie vahel tekkis, oli sõnulseletamatu. On otse uskumatu, et nii tore seltskond tookord ühte klassiruumi paigutati. Olen tänulik. 

Just nii ma selle imetoreda suve kokku võtaksingi. Olen tänulik. Puhkus oli pikk ja kuigi selle lõppedes oli taas paanika, et ma pole ju puhata saanudki, siis nüüd, juba mõnda aega töölainel olles võin öelda, et mind toidab see pagas, mille puhkuse ajal sain. Kogemused ja uued lõhnad pikalt reisilt ning kohtumised minu inimestega. Kohtumised ka nende inimestega, keda näen tihedamini, kuid töö kõrvalt pole justkui piisavalt aega võtta nende jaoks – ka nendega kohtumine puhkuse ajal oli toetav ja julgustav.

Olen tänulik. Siin on, mille pealt edasi jaksata. Igapäevast rada.   

 

 

 

 

Sigrid Põld,

kolumnist