Minna ei tahtnud, jääda ei saanud

Kaitseliidu Lääne malev ja Eesti Memento Liit korraldasid 19. septembril 1944. aasta suurpõgenemise mälestuspäeva Läänemaal. Suurpõgenemise mälestusmärgi Puise rannal õnnistas piiskop Tiit salumäe.

76 aastat tagasi olid Läänemaa mereäärsed teed rahvarohked. Tuhandete inimeste elusaatused muutusid, sest oldi sunnitud põgenema saabuva nõukogude okupatsioonivõimu eest. Põgenike seas oli ka pärast Saksa okupatsiooni moodustatud Eesti riigile õigusliku järjepidevuse katkematuse andnud Otto Tiefi valitsus, mis Puise poolsaarel Põgari palvemajas pidas 22. septembril oma viimase istungi. Mälestuspäev oligi pühendatud 1944. aasta suurpõgenemise, Otto Tiefi valitsuse ning vastupanuvõitluse mälestuseks. 

Puise randa püstitati juba eelmisel aastal harjuka Hei­di Ivaski ideel kahe meetri kõrgune 10 tonni kaaluv graniit­mälestuskivi koos plaadiga, kuhu raiutud Aigi Valliku sü­dant pitsitavad ajastu traagikat tabavalt kirjeldavad luuleread. Sel aastal paigaldati kivile Aivar Simsoni skulptuur, mis puudutavalt kujutab põgenevat ema koos väikese tütrega. 

Lõplikult valminud mälestusmärgi õnnistas piiskop Sa­lu­­­mäe. Ta meenutas ligi 80 000 kaasmaalast, kes asusid pagu­las­teele, ehkki minna ei tahetud, aga jääda ei saanud. Piiskop lõpetas kõne lootuse sõnumiga: „Siin samba juures rõhutan: kõik meie teekonnad ja paigale jäämised on õnnistatud, kui seda palume ja usaldame kõiges Issandat. Siis muutub ka murest pimedaks varjutatud maailm valgeks ja tulevik ei pea suubuma igavesse öösse, vaid igavesse õndsusesse ja rahus­se.“

Päev oli päikesepaisteline, ent tuuline ja sündmus osa­võt­jate­rohke. Laulsid Ridala laululapsed Anne Pääsukese juhendamisel, rohkete sõnavõtjate seas oli ka justiitsminister Rai­vo Aeg ning juhtis Heiki Magnus. Mälestusmärgi val­mi­mist toetasid Eesti Memento Liit, Eesti Represseeritute Abis­tamise Fond ja teised suurtoetajad. Koostatud on brošüür „Sep­tember 1944“.

Kätlin Liimets