Mineviku varjud

XX sajandi ajaloo sünged ja vastuolulised leheküljed jäävad inimesi kõnetama küllap veel pikka aega pärast viimaste tunnistajate surma. Heaks näiteks on Namiibias ühe aafriklaste ülestõusu mahasurumisele 1904–1908 järgnenud veresaun, mille käigus Saksa koloniaalvõimud tapsid üle poole herero ja nama põliselanikest. Et leida tuge omaaegsetele rassistlikele eelarvamustele, toimetati Saksamaale tollal uurimiseks ka sadu tapetute kolpasid. Möödunud nädalal Berliinis toimunud kiriklikul mälestustseremoonial anti osa neist kodumaale viimiseks üle Namiibia delegatsioonile. Ehkki ametlikke vabandusi veel esitatud pole, on sakslased niisiis taas näidanud, et suudavad oma mineviku häbiväärseid lehekülgi kriitiliselt hinnata.
Hoopis raskem on see aga juhul, kui mineviku meenutamine on läbi põimunud oleviku poliitiliste vastuoludega. Näiteks Hispaanias põhjustab siiani vaidlusi sealse verise kodusõja ja järgnenud Francisco Franco diktatuuri pärand. 1975. aastal surnud ülimalt vastuoluline riigimees on maetud kodusõja memoriaalkompleksi keskmes oleva kiriku altari alla. Äsja võimule saanud sotsialistlik valitsus on aga kindlalt nõuks võtnud tema säilmed sealt kõrvaldada. See valmistab diktatuuri ajal kannatanute omastele mõistagi heameelt. Teiselt poolt leidub Hispaanias tänini aga neidki, kes Francost lugu peavad ning tema ümbermatmise kavade vastu häälekalt protestivad.
Hiljuti Tallinnas avatud Vabamu ekspositsiooniga tutvumise põhjal võib õnneks oletada, et Eestis on XX sajandi vastuolulist pärandit lihtsam ausalt ja erapooletult käsitleda. Mittevabas ühiskonnas elamise kogemust tutvustatakse uuel püsinäitusel nimelt erinevate inimeste elusaatustest jutustavate lugude vahendusel, hoidudes enamasti etteantud hinnangutest. Ka Eesti vabanemise ja tänapäeva demokraatliku ühiskonna käsitlemisel on antud ruumi erinevatele vaatenurkadele ja tõlgendustele.
Rain Soosaar