Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Millist traditsiooni hoida?

/ Autor: / Rubriik: Juhtkiri / Number:  /

On olnud suur rõõm tähistada koos kogu maailma luterlike kirikutega reformatsiooni 500. aastapäeva. Pool tuhat aastat – see on maailma kristlikust ajaloost umbes veerand. Ühest küljest pole seda palju, teisest küljest on see piisavalt pikk aeg väärtuste kinnistamiseks, oma kultuuri loomiseks ja traditsioonide kujunemiseks. Kuid see on ka piisavalt pikk aeg, mille jooksul algselt tekkinud traditsioonid on jõudnud ka muutuda, uueneda või hoopis ära kaduda.
Luterliku kiriku liikmena on meil igati kohane pidada meeles oma usuisa Martin Lutheri eeskuju ja õpetust, laulda tema loodud laule ja lugeda tema kirjutisi. Koraal „Üks kindel linn ja varjupaik“ („Ein feste Burg ist unser Gott“) kui luterliku kiriku hümn on möödunud päevade jooksul kõlanud kümneid ja kümneid kordi. Nii oleme harjunud laulma, ja see on hästi. Traditsioonid kestavad, kõik on rahul ja rõõmsad. Ka uue lauluraamatu fookusgruppides kõlas arvamus, et traditsioonid meid kannavad ja neid tuleb hoida. Õige ta on, varasemate põlvkondade loodud väärtusi tuleb au sees hoida. Aga kas oleme ka mõelnud, mis on traditsioon? Kui pikka aega on vaja traditsiooni tekkimiseks? Ehk et mis see on, mida me peame hoidma?
Võtame kasvõi sellesama Martin Lutheri koraali „Ein feste Burg ist unser Gott“. Oleme seda harjunud laulma nii, nagu ta kiriku laulu- ja palveraamatus kirjas on. Järelikult see on traditsioon, sest me oleme alati nii kuulnud ja laulnud. Kas aga Martin Luther oma laulu ära tunneks, kui ta juhuslikult seda mõnes meie kirikus kuulma juhtuks? Ma arvan, et mitte. Ja temale omase otsekohesusega võiks ta hüüatada: „Mis laul see selline on? Mina ju niisugust muusikat pole loonud.“ Sama saaksid tõdeda paljud möödunud aegade heliloojad, kelle laulude algne kuju on moondunud.
Tõepoolest, reformatsioon toimus renessansiajastul, kus muusikalised ideaalid ja traditsioonid olid meie kaasajast küllaltki erinevad. Kõlavärvid, rütmika, harmoonia, instrumentatsioon. Ja siin tekibki küsimus, et millist traditsiooni me siis hoidma peaks. Kas seda, mida me ise lapsest saati mäletame, või tuleks pöörduda alguse juurde? Kui pikka aega on üldse tarvis traditsiooni tekkeks? Tänapäeva tempokas maailmas öeldakse vahel naljatamisi, et kui üritus toimub juba teist korda, siis on see traditsioon. Nali naljaks, aga küsimus jääb.
Sadu aastaid tagasi toimunut me keegi isiklikult ei tea, see aga ei tähenda, et me ei peaks teadaolevat mäletama. Peaksime välja otsima ja esitama luterlikku koraali sellisena, nagu ta on loodud. Ükski tänapäeva helilooja ka ei tahaks, et tema laulu paarisaja aasta pärast teiste rütmide ja muudetud meloodiaga lauldakse. Kes maailmas ringi on reisinud ja mõnes Skandinaavia või Saksamaa vm kirikus jumalateenistusel viibinud, on samu koraale teisiti kõlamas palju kuulnud. Nüüd lauldakse koraale rütmiseerituna juba ka Lätis, Venemaal, kõikjal restaureeritakse laulud sünnile sarnaseks. Üks rütmiseeritud koraal KLPRis tõepoolest on (KLPR 153), kuid see on ka kõik. Eesti ongi vist ainukene maa, kus koraal on jäänud valgustusaja ideoloogia tasemele.
Tänasel pühakutepäeval on paslik juttu teha ka novembri traditsioonidest. Eestlastel on olnud tore komme käia mardi- ja kadripäeval santi jooksmas. Oleme seda enam-vähem kõik lapsena või ka täiskasvanuna teinud. Pühakutepäeva ehk All Hallows’ Eve’i tähistamine meie rahvakalendrisse ei kuulu. Nüüd on uued kombed jõudnud ka Eestisse. Korraldatakse halloween’i diskosid ja õuduste õhtuid, meedia ja kauplused reklaamivad igasugust atribuutikat, mõtlemata üldse sellele, mis pühaga tegemist on. Ja need välismaised kombed on minu arust pühakutepäeva tegelikust olemusest kaugele läinud.
Miks peab pühakutepäeva tähistamiseks ennast mängult veriseks võõpama ja õudset häält tegema, mina aru ei saa. Ja kui halloween’i kummalist kaupa võib kauplustes juba oktoobris leida, siis mardi- ja kadrisanditamise abivahendeid pole ma meie müügivõrgus veel kohanud. Ma ei tea, kuidas mujal Eestis, aga vähemalt Viljandimaal tuleb mardilaupäeval küll kommikott valmis hoida. Õnneks.
Lõpetuseks soovin kõigile head traditsioonide hoidmist. Nõnda, kui alguses oli, nüüdki on ja jääb. Aamen.

Jyrjo_Tuuliki

 

 

 

 

Tuuliki Jürjo,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees