Miljonid ei tüdi iidvanast loost, millest küllalt ei saa

Ta läkitas lunastuse oma rahvale (Ps 111:9).

Peagi on jälle jõulud! Kõlavad iidvanad laulud ja lood Petlemma rändavast Maarjast ja Joosepist ning nende ees suletud ustest, karjastest, kes valvasid öösel karja, inglist, kes oma tulekuga need kõike näinud mehed suutis ära hirmutada, rõõmusõnumist, mis pani karjased kiiresti liikuma, ja lapsest, kelle juurde nad ruttasid – lapsest, kes on muutnud seda maailma enam kui keegi teine. Kui keegi suudaks kokku lugeda need sajad miljonid, kes neil päevil neid vanu lugusid kuulevad, neid vanu laule laulavad, võiks ta imestada, mis see küll on, et sellest ei tüdi, et tullakse ikka ja jälle, ootamata midagi uut. Paljud pigem pahandavad, kui mõnes vanas laulus mõni sõna muudetud on. Selles loos ja nendes lauludes peab midagi salapärast olema, mis ei tüüta isegi viiekümnendal korral. Nendesse peab olema peidetud mingi aare, mida me tulles ehk loodame leida. Mis see on? Kas oleme juba leidnud?

Ehk leiame vastuse Leelo Tungla luuletusest:

Ühteviisi kirgas, hele jõuluöö on kõikidele – / vaestele ja jõukatele, arutuile, nõukatele, / uhkeile ja rusutuile, usklikele, usutuile, / solvatule, salvajale, vangile ja valvajale,  /  öö on sama, sõnum sama – kõiki tuldi lunastama … / Tahaks öelda: Kõiki neid. / Tegelikult tead: ka meid.

Selles see aare ongi – lunastuses. Jumal saatis oma Poja sellesse maailma, et meid lunastada, vabastada kõigest elutust, et meile elu sisse puhuda, nii nagu kord loomisel. Et saaksime elada elusamat elu. Et miski meid selles ei takistaks.

Kas olete mõelnud, mis meid inimeste puhul vahel nii hämmastab, et võtab silmad märjaks? Mulle tundub, et see on kohalolek, täielik pühendumine, südamega, hingega asja juures olemine. Võib aimata meeletut tööd, mis on sellele hetkele eelnenud, kuid see, mida näed, kuuled, tajud, on täiuslik pühendumine, kohalolek, julgus ületada ületamatut. Ja see, kuidas ta ühel hetkel laulab, mängib, ajab meeletu raskuse sirgetele kätele või võtab sind sõnagi ütlemata kõvasti, hellasti oma käte vahele, on nii võimas, liigutav, et ei julge hingatagi. Kuid rõõmusõnum on see, et seda ei suuda mitte ainult üliandekad, lõpmata visad ja töökad. Seda suudavad kõik, kui nad lasevad end aidata, lunastada, vabastada kõigest sellest, mis ei lase vabalt hingata, julgelt mõtelda, ütelda, tegutseda, saada tänulikeks teekäijateks, kes ei asuta ennast siia ajutisse elama, vaid kartmata lõppu igatsevad enamat. 

Lasta end lunastada tähendab lasta end tühjaks saada – taevatühjaks, sest ainult tühjadesse saab Jumal asetada midagi ülimalt väärtuslikku. Jumal lunastab meid uhkusest, ennast täis olemisest, teiste kopeerimisest. Ta aitab saada taevatühjaks ja annab rohkem, kui sa iial oleksid osanud paluda. Elu, mis on olnud hall või mustvalge, saab kirkad-sügavad värvid. Meeled avanevad ja pealispinnalisele elule lisandub üks oluline mõõde – vertikaalne, kõrgus ja sügavus. Sa julged vaadata oma kinganinadelt ja asjadelt ülespoole – kaasinimeste silmadesse ja taevasse ja mitte vaid hetkeks. Sind hakkavad sügavus ja kõrgus huvitama. Ja kui sa kuulad tühiseid jutte, aimad, mida nende taha peidetakse. Sa mõjud inimestele nii, et nad tahavad muutuda – tahavad endagi ellu kõrgust ja sügavust. 

Lunastatud ei pea midagi head ja ilusat, mida vastu võtavad, kogevad, enesestmõistetavaks ja kui keegi neid tänab või nende headusest räägib, ei saa nad aru, mida erilist on teinud. Nemad lihtsalt elavad – võtavad Jumalalt vastu head ja annavad seda edasi, nagu jõgi, mis ei mõista, miks järv teda vee eest kiidab. 

Need, kes karjaste kombel ruttavad sinna, kuhu ingel neid juhatab, leiavad lapse, kelles Jumal ütleb meile, et me ei pea kartma. Jumal, kes julgeb tulla siia ilma väikse lapsena, võtab temasse uskujailt hirmu homse, tuleviku ja isegi surma ees. Usk Petlemmas sündinud Lunastajasse asetab meisse usalduse Jumala kaitsesse, õnnistusse, tema imeliste tõotuste täitumisse. 

Olen kuulnud kurtmist, et lumeta jõulud pole tõelised. Esimeste jõulude lugu ei räägi midagi lumest. See räägib Maarjast ja Joosepist, Jumala Poja sünnist laudas, karjastest, kes ingli kuulutuse peale ruttavad vaatama üht last, kes lunastab maailma. See vana lugu räägib ka meist, sellest, et meilegi on sündinud Lunastaja, kellesse uskudes saab meie elu imelised mõõtmed. Saame elada elusamat elu. Saame elada igavesti, kartmata homset, kartmata surma. Ja kui tuleb aeg siit lahkuda, kannab Jumala tuul meid siit ära, sest oleme taevatühjad. Kõik kartus on kadunud, lõppenud hirm, sest ilmunud meile on Jumala arm. Kuni rändame veel siin, paistab meist välja, et oleme leidnud aarde, mida miljonid käivad jõulude ajal pühakodadest otsimas – pühakirja sõnadest, lauludest, palvetest. Ilusat ülesleidmist!

 

 

 

 

Jaan Tammsalu,

Tallinna Jaani koguduse õpetaja