Miks kristlane paganat hirmutab?

EELK 100. sünnipäev ergutas mõtlema, mida Eesti rahvas kristlastest arvab. Tänapäeval, 2017. aastal. 35 aasta jooksul, mil olen kirikus käinud, on arvamus olnud erinev, emotsionaalselt kõikuv. Mõõnade (nt 90ndate lõpus) ja haripunktidega (nt 80ndate lõpus).
Üks tunne on mulle siiski jäänud: inimene, kes pole kristlastega/kristlusega kokku puutunud, tunneb kirikuinimeste ees aukartust või hirmu. Jumalakartus ja kristlasekartus on kaks erinevat asja. Üks on mõistlik, teine kasutu.
Hirmu põhjusi on mitu. Esimene on õpetuslik. Kümme käsku on justkui liiga karmid. Ära riku abielu. Kõik ju rikuvad – omal moel. Kui mind on maha jäetud, mis ma siis teen? Võtan uue, kes on ka maha jäetud … Ära valeta. Kõik valetavad, vassivad vähemalt. Ja nii edasi.
Inimene tahab oma elu ise juhtida, otsustada suvalisel hetkel, mis ja kuidas on õige. Tema jaoks ja tema meelest, just siin ja praegu. Ööklubis või maksudeklaratsiooni täites, liikluses vahele sõites või kiirust ületades. Ikka on mingi ettekääne, miks käitumine, mis on ühiskonna poolt üldiselt eeldatud, konkreetsetesse oludesse ei sobi. Appi saab võtta ka Piibli. Hoor Rahabist sai Jeesuse esiema. Erandid on vajalikud!
Jeesus on leebem, aga mitte palju. Paljud kaamelid on püüdnud nõelasilmast läbi pugeda, aga ei ole mahtunud. Paljud on naise/mehe peale vaadanud teda himustades ja oma südames abielu rikkunud.
„Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis. Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis,“ kinnitab Jeesus mäejutluses (Mt 5:19).
Kuid ometi avastab ka tark ja iseteadev inimene, et on teinud oma elus otsuseid, mis on valusate või valede tagajärgedega. Siis ta vaatab kristlase poole, kes kõike usu ja Jumalaga põhjendab, ning tajub: see maailm, kus kristlased elavad, on veelgi hirmutavam. Korra eksid ja kohe on karistus käes.
Toomas Paul mainis kord, et silm silma ja hammas hamba vastu karistus oli isegi leebe, see oli edasiminek toonases ajas. Silma vastu ei lennanud pea. Piiblit lugedes ei tunne ma, et Piibel on kuri või karm raamat. Kuid selle mõistmiseks on vaja tema lugemise kõrval ka Jumala sõna tajuda.
Selle taju nüüdisaja ühiskonda viimisega (loe: evangeliseerimisega) meie, kristlased, liiga hästi hakkama ei ole saanud. Siin, Eestis. Ainult jumalateenistusest on kuvandi kujundamiseks vähe. Ma ei arva, et peaksime käsku lahjendama. Seadus on seadus, kogu oma helguses ja karmuses. Kuid rõõmusõnumit ei tohi peita.
„Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas,” märgib Jeesus samas mäejutluses (Mt 5:15–16). Kui Eesti tundub meile, kristlastele, liiga ateistlik, siis peame suutma olla lambid, mis pole vaka all. Ärgu olgu meie valgus hämar, olgu ta nähtav kõigile majasolijatele. Heade tegude, mitte karmide sõnade ja tõreda oleku kaudu.
Patuga pole vaja leppida, patuga pole vaja kelkida. Kui rohkem õnnistamist võib tuua helgust, mida me oleme liiga tihti püüdnud käsu abil saavutada. Kui rahvas on näljas, tuleb teda toita. Ka hingamispäeval. Hea roaga.

 

 

 

 
Janek Mäggi,
kolumnist