Miina Piir tahab inimesi teenida vaimulikuna

EELKs on sel aastal saanud preestriordinatsiooni kolm ja diakoniordinatsiooni neli inimest. Mitu inimest, kel täidetud kirikuseadustikuga sätestatud vaimuliku ordinatsiooniks vajalikud eeldused, on aga seni vaimuliku tööks vajaliku pühitsuseta.
Üks neist on Ida-Tallina Keskhaigla Järve hooldusravikliiniku hingehoidja Miina Piir (56), kes 2009. a lõpetas pastoraalseminari ja sooritasin pro ministerio eksami. Praktikaaeg möödus Valga Jaani ja Rap­la Maarja-Magdaleena koguduses.
Miina Piir ütleb, et kui Jumal suunas teda teenima hingehoidjana vanade, haigete ja surijate juurde, siis seal tulebki teenida. «Kuid ka seal oleks ordineerituna lihtsam, sest praegu pean kutsuma vaimuliku nii jumalateenistuse pidamiseks kui ka näiteks armulaua andmiseks,» lisab ta.
Enne ja pärast õpinguid
Kuigi juba suvel oli praosti nõusoleku järel paika pandud aeg ordinatsiooniks, mille kohta teeb kirikuseadusele vastavalt otsuse peapiiskop, jäi see toimumata. Miina Piir selgitab, et põhjuseks oli mõne vaimuliku poolt peapiiskopile saadetud märgukiri. «Mõned usuvennad üritavad mulle selgeks teha, et 15 aastat tagasi kirjutatud artiklid tervisest, toitumisest, ida filosoofiatest jmt ei sobi kokku ordinatsiooniga.»
Miina Piir selgitab, et oli juba väga noorena huvitunud usunditest, eriti kloostrikultuurist. Luges palju, tihti ka vene keeles, ida religioonidest, kuid ka katoliku ja õigeusu kiriku kloostripärandist. «Usundilooline lugemus tuli kasuks, kui andsin üksinda aastatel 1996–2000 välja ajakirja Kaunist Tervist. Lõin ajakirja, mis hõlmaks inimest tervikuna, nii ihu, hinge kui vaimu.
Olin üsna kriitiline inimeste suhtes, kes üritasid ajakirjas oma paarinädalastel kursustel õpitud «tehnikaid ja teadmisi» millegi olulise pähe rääkida. Minu jaoks ammendas ajakiri end kiiresti,» põhjendab Miina Piir seda eluetappi, sest sisemine vajadus tõsise teoloogia järele oli suur.
1996. aastal mõtles ta esimest korda tõsiselt õpingutele usuteaduse instituudis ja pidas toona nõu ka oma koguduse õpetaja piiskop Einar Soonega.
Õpingute alustamiseni jõudis Miina Piir siiski alles 2001. aastal. «Kui olin UI sisseastumis­eksamite järel vestlusel, küsis peapiiskop Jaan Kiivit, kuidas suhtun ida usunditesse. Vastasingi, et võin ju leida sealt palju olulist, sellest rääkida ja kirjutada, kuid ma elan luterlikus kultuuriruumis, olen luterlane ja oma konfessiooniga väga rahul.»
Tänu abikaasa toetusele võis naine õpingute ajal mitte käia põhikohaga tööl ja keskenduda peamisele. «Lõpetasin instituudi 2005. aastal. Astusin kohe akadeemilise teoloogia magistrantuuri, mille lõpetasin 2007. Uurimus «Tallinna Toompea Kaarli koguduse liikmete hoiakutest ja ootustest jutluse suhtes» pälvis kõrgeima hinde.
Luterlane olla on uhke
Mittekristlikust perest pärit lapsena on Miina Piir ristitud täiskasvanuna. «Teadlikult palvetama hakkasin enne 30. eluaastat. Siis olid minu palved vaid tänupalved nagu enamasti ka praegu, kuid ma ei tundnud vajadust ristimiseks. Esimene tugev religioosne kogemus oligi, kui täiesti teadlikult ja lapsemeelselt palusin Jumalal end näidata. Tuleb arvestada, et palvele vastatakse. Jumala vastus oli selline, mida rääkida ei saa.
Kui 39aastaselt tabas mind tõsine tervisehäda, võimendus soov ristimise järele. Kaarli kirikus andis mulle leeriõpetust õpetaja Gustav Piir. Samas kirikus on ristitud ka minu kolm poega,» räägib Miina Piir jõudmisest jumalalaste perre.
«Suvel olin Soomes Lintula kloostris kaks nädalat talgulisena tööl. Enamik talgulistest olid luterlased, kes olid n-ö üle läinud õigeusku. Kaks nädalat õigeusu jumalateenistustel, palvetes, ristikäigul Paraskeva pühas metsas asuvas tsässonas andsid kindla tunnetuse, et luterlane olla on uhke ja hää.»
17 aastat on Miina Piir nõustanud vähihaigeid ja nende lähedasi Eesti Vähiliidus. Praeguses töös hooldusravikliinikus mõtleb ta tänus eelmisele hingehoidjale Aire Partsile, kes on haiglas teinud ära tohutu töö nii hospiitsi loomisel, leinatubade sisseviimisel kui ka kabeli avamisel.
Miina Piir ei ole kaotanud lootust saada preestriordinatsiooni ega ole pahane ka seda takistanud usuvendadele. «Jätan nad rahuliku südamega oma arvamuse juurde, vaatamata sellele, et nad on millestki väga valesti aru saanud, ja teen tööd edasi, sest meie haiglates on ülivähe kaplaneid ja tööd on palju.
Töö haiglas on raske, kuid ka palju andev. Olin kursis filosoofiaga, et surm on püha. Kuid nüüd näen seda ise. Silitada surija pead kuni viimse hingetõmbeni on suur au. See on ülimalt pühalik tunne,» tõdeb Miina Piir.
Sirje Semm