Mida suurem vägi, seda usutavam usk?
/ Autor: Anna Liisa Vaher / Rubriik: Kolumn / Number: 22. jaanuar 2014 Nr 4 /
Äsja seljataha jäänud pühapäeva hommikul tervitas kirikusseminejaid jäätunud auto ning harjumatust kargusest tühjaks ehmunud linn. Päike sooritas alles oma esimesi ringutusi läbi tänavatel lasuva roosaka hämu, eikusagilt pudenes krae vahele imepeenikest hõbedat.
Mõtlesin, et pole vist elus nii vara hommikul jumalateenistusele läinud. Eriti veel sellise külmaga. Ent samas: palju ma siis üldse õigeusu kirikus tegelikult käinud olen, pealegi tundub, et luterlased armastavad üldse kauem magada. Seekord aga ei saanud ma magusa une taha peituda, sest kaks ortodoksset ajateenijat vajasid usulist teenimist.
Viimasel kolmel pühapäeval olen tänu sõduritele osa saanud tõelisest oikumeeniast. Mõistagi on luteri kirikusse ammu juba lai rada sisse tallatud nii üksi kui koos ajateenijatega. Baptistid troonivad esikümnes teisel kohal ning ortodokside kotta astusin sel pühapäeval oma väeosa «karjakesega» siis esimest korda.
Erinevad vajadused ja erinevad maailmavaated meie omamoodi suletud süsteemis muudavad mu vaimuliku elu kohati üsna kirjuks, aga selles on kohe kindlasti ka oma võlu ning värskus – igaüks neist pakub mingit erinevat rõhuasetust ja sõnumit. Kuigi jah, sõnum on tegelikult ju alati üks …
Kui ma Jumala Poja pildi ette oma küünla olin sättinud ning temaga natuke silmast silma kõnelnud, asus meiega innukalt suhtlema üks daam, kes esmalt uuris sõdurite elu-olu, seejärel meie pühakojas viibimise põhjusi.
Ei saanudki õieti väga palju veel midagi kosta, kui daam juba hellalt mu käsivarrest kinni võttis ning sugereerival häälel ja pilgul lausus: «Tule üle! Tule meile üle, sest meil on parem.» Tahes-tahtmata tekkis tunne, nagu oleks tegemist üleskutsega deserteerimisele, ja ma küsisin rahulikult naeratades, et miks ma peaksin, kui olen oma juba leidnud.
«Sest meil on parem noh,» jäi daam endale kindlaks, «ma olin ka 20 aastat luteri kiriku liige, aga see ei aidanud mind kuidagi. Nüüd olen üle aasta juba siin ja mu elus on kõik palju paremini! Tulge üle, te saate lasta end siin üle ristida ja …» Ehkki viimane lause mind kulmu kergitama pani, ei hakanud ma kuuldut kommenteerima. Pigem soovisin rohkem aimu saada, mis peitub siiski tema innuka veenmise taga.
«Mis teil siis on parem?» küsisin. «Pühakud? Preester? Liturgia? …» «See, mida me armulaual saame,» katkestas mind proua, «meil on kõik parem.» «Kas te tahate öelda, et teil on suurem vägi?» «Jah, meil on suurem vägi!» leidis proua minu abiga viimaks õige sõna ja tema silmad lõid veel enam särama.
Ma jäin muidugi endale kindlaks ja pidasin vajalikuks lisada veel paar mõtet selle kohta, kuidas taolised tunded ning valikud tulevad ikka inimese enda seest ja palju sõltub sellest, mida meil täpsemalt oma hingerahuks vaja on.
Daam eemaldus salapäraselt ja sama sujuvalt, nagu oli ka liginenud, ent piidles mind aeg-ajalt tähendusrikkal ning justkui põnevil ilmel, nagu mõtleks sisimas: «Nii, mis temaga nüüd juhtuma hakkab!» Mind see ei häirinud, pigem tundsin mingit kummalist enesekindlust ja rahu.
Mõtlesin, et ehk see ongi see «usutav usk» – see, kui kellegi rohkem või vähem agressiivsed veenmiskatsed meid ei häiri, ei ärrita, ei pane kõhklema, vaid pigem naeratama ning veel enam mõistma oma kohta ja rolli inimkonna nii kirevas usuelus. Usutav usk: see peaks ju ennekõike olema usutav meie endi jaoks, et see usutavana ka meist väljapoole kiirata võiks.
Kui kirikust välja astusime, tervitas meid juba täiesti virgunud päike vormirõiva kangasse jäätunud pühitsetud vee pärlites. Pühapäevaselt unine ja kergest pakasest hangunud linn oli natuke üles soojenenud. Veidi kummitas kusagil meelterägastikes küsimus sellest, millega mõõdetakse siis seda väge, mida meile kohati justkui erinevalt antud on.
Vaatlesin resigneerunult taas auto siseklaasile graveeritud jäiseid kunstiteoseid, mis sulasid viimaks klaasiga ühte nagu mälestus mingist jäätunud sõnumist.
Nojah, aga sõnum on ju üks ja sõnum ongi ju see, mis väge edasi kannab.
Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist