Metsast ja kirikutest

Kord kirjutas roheblogija Epp Petrone pikalt, millega tuleks arvestada kodukoha valikul selleks, et oma eluga ise hakkama saada. Juttu oli sellest, kui palju peaks olema maad, et ennast ära toita ja kui kõrgel peaks see paik merepinnast asuma, arvestades võimalikku veetõusu. Pean tunnistama, et tema jutt pani mu mõtted vähemasti liikuma. Et millised on meie pere toimetulekuvõimalused juhul, kui me ei saa üldse mingisugusele institutsionaalsele välisele abile loota. Nüüd mõtlen ma, et kahtlemata oleks see olukord, kus lisaks elukorraldusele oleks kujuteldamatult muutunud ka meie riigikorraldus. Või polekski meie riiki?
Olin möödunud nädalal Viljandis. See on minu sünnilinn, jõudsin palju kauneid paiku üle vaadata ja mõne ka üles võtta. Lugesin linna piiril kena teadet – Metsapealinn. Olen oma elu jooksul jõudnud hulga puid istutada, suurem hulk neist kuused, mis  jäävad just Viljandi lähistele Pärnu tee äärde ja alati mööda sõites on kuidagi tore tunne. Et oleks nagu midagi olulist korda saatnud, midagi, mis jääb ehk minust kauemaks püsima. Ka sel kevadel ootab Riigimetsa Majandamise Keskus vabatahtlikke iga-aastasele metsaistutuspäevale  laupäeval, 16. mail mitmesse metsa üle Eesti.
Isegi juhul, kui ma jätan kõrvale isiklikud emotsionaal­sed mälestused, tunnen endas viha tõusvat, kui kuulen konfidentsiaalsest võimalikust stsenaariumist, mille kohaselt võiks riik müüa kuni 200 000 hektarit metsamaad, et ennast vee peal hoida.
Lisaks veel üks huvitav tähelepanek möödunud nädalast. Üks agentuur tõi meieni uudise pealkirjaga «Ligi 190 kirikut avas teelistele uksed». See tundus isegi koomiline, võisin ette kujutada, kuidas ühel hetkel seisid kõikide pühakodade kirikumehed ukse taga ja avasid sissepääsu. Nii võib avada muuseume. Elu kirikus käib ju kogu aeg.

Mari Paenurm
toimetaja