Menüü ja õige usk

Öeldakse, et midagi peale menüü ei maksa tõsiselt võtta. Kõige otsesemas mõttes on inimene tõesti see, mida ta sööb, ja köök võib vahel defineerida terve rahvuse. Headeks näideteks sobiksid prantslased või itaallased. Aga ka ameeriklased pidid olema kõige lühemalt sõnastatuna inimesed, kes kannavad lasteriideid, vaatavad lastefilme ja söövad lastetoitu. Kotlette ja viinereid saia vahel ning õlis küpsetatud kartuleid.
Nende eeskujul teeb sama küll juba suur osa maailmast. Venelased vist varsti enam mitte, kuna kõrgemalt poolt tulnud otsuse kohaselt lõpetatakse igasugune toiduainete import lääneriikidest. McDonaldsi kiirsöögirestoranide sulgemise ettepanek tehti juba varem. Meilgi õhutatakse eelistama eestimaist, aga Venemaa puhul võib ette kujutada, et keelu tagajärjel naaseb mingil kujul nõukogudeaegne minevik.
Kolmkümmend aastat tagasi nägi sünnipäevaks või mõneks muuks perekondlikuks tähtpäevaks valmistumine välja umbes nõnda. Kella üheksast hommikul võtsid jalad selga (paljudel siis toona isiklikke autosid oli!), kätte suure turukoti ja käisid läbi kõik Mustamäe toidupoed.
Suuremaid oli kokku kuus, need kandsid ühist nime ABC, ainsaks eristuseks lõppu lisatud number. Huvitaval kombel algas lugemine kolmandast, st polnud olemas esimest ja teist ABCd, mis on minu jaoks jäänud üheks elu suurtest müsteeriumidest.
Edasi läks asi nõnda, et ühest poest said majoneesi (kohalik kraam, mida sai kartulisalatit valmistades hädapärast asendada hapukoorega, millesse segati sinepit – kui sinepit õnnestus saada), teisest konservherneid (importkaup Bulgaariast, alaline defitsiit), kolmandast Rakvere viinereid jne. Sellise poetiiru peale kulus küll kolm-neli tundi, aga viimaks võis tõdeda: hoolimata sellest, et saada pole suurt midagi, ei puudu ka peolaualt suurt midagi.
Eks venemaalastegi hulgas on veel üsna palju neid, kes seda minevikku mäletavad. Ka neid aegu, kus laias laastus võis kaupluseriiuleilt leida üksnes nelja artiklit: sool, must leib, valge viin ja merekapsakonserv. Uue aja kombed võivad omakorda minevikuks saada. Kuulu järgi on Moskvas suur hulk Itaalia restorane, mille varustajad hetkel mööda linna suuremaid kauplusi tiirutavad ning paaniliselt Parmesani juustu, oliiviõli ja muud säärast kraami kokku ostavad. Lisa pole ju lähemal ajal loota.
Teisalt pakutakse, et saabuv muutus ei tarvitsegi väga suur olla. Nõukogude ajal öeldi, et kõik saadaolevad lääne kaubad on tegelikult tehtud Odessas. Nüüd võib juhtuda vastupidi, et välismaist toidukaupa hakatakse sisse tooma teiste nn tolliliidu riikide kaudu pakenditel silte vahetades. Nõnda et Venemaal võivad jõuda letile «Valgevene austrid» ja «Kasahstani mozzarella».
Menüü piiramine on tegelikult läbi ajaloo väga tavaline olnud. Enamasti küll mitte poliitilistel, vaid religioossetel põhjustel: juudid ja muslimid ei söö sealiha, budistid ja hinduistid on üldse taimetoitlased, vanemates kristlikes kirikutes leitakse, et teatud nädalapäevadel ja perioodidel aastas tuleks kasinamalt läbi ajada, st paastuda.
Selline mittesöömise sund on vahel ka ägedaid proteste põhjustanud. Näiteks Šveitsi reformatsioon Huldrych Zwingli juhtimisel sai õigupoolest alguse just paastureeglite vastu võitlemisest. Martin Lutheri 95 teesi mõjule Saksamaal vastas Zürichis kaheteistkümne lugupeetud linnakodaniku demonstratiivne vorstisöömine 1522. aasta paastuaja alguses raamatutrükkal Christoph Froschaueri majas.
Nimetatud mehe töökojast jõudis sama aasta suure nädala neljapäevaks turule ka Zwingli esimene kirjutis, mis kandis pealkirja «Von Erkiesen und Freiheit der Speisen» (toitude valimisest ja vabadusest). Söömine pidi andma tunnistust sööjate õigest ja mittesööjate väärast usust.
Vorsti söömine paastuajal polnud toona Zürichis siiski mitte üksnes usuline, vaid ka poliitiline küsimus. Linna raad ehk ilmalik võim pidi sellise provokatsiooni suhtes seisukoha võtma. Seda tehti esmalt üsna üldsõnaliselt teada andes, et kristlike kommete puhul saavad kehtida üksnes piibellikud käsud ja keelud, ent juba aasta hiljem viis see kirik­like paastureeglite täieliku tühistamiseni ja uue korra ehk reformatsiooni kehtestamiseni. Menüüd maksab tõsiselt võtta.
Mingeid analooge võib siin hea tahtmise korral näha ka praeguse olukorraga Venemaal. Nagu kuulda, võtab mitte üksnes valitsus, vaid ka paljud tavalised venemaalased impordikeeldu, st mittesöömist, oma õige usu deklaratsioonina ning protestina lääneliku «väär­usu» vastu. Aga kas vahepeal harjumuspäraseks saanud toiduainete keelamine ja roogade valiku piiramine Venemaal lõppeks mingi pöördeni viib, on esialgu mõistagi vara öelda.

 

 

 

 

Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist