Meil on rõõm

Oleme jõudnud paastuaja rännaku keskpunkti. Keskmised kohad on alati rasked ja keerukad. Seljataha on jäänud alustamise entusiasm ja kodusadama tuled veel ei paista. Võib-olla on nii ka minu eakaaslaste ja kaastöölistega Issanda viinamäel, kellega oleme koos käinud ja teeninud veerand sajandit.
Ent just siin pakub kirikuaasta meile puhkehetke. Rõõmuoaasi, kus võime ennast pisut koguda ja eelseisvaks teeks jõudu ammutada. Nii paastutee kui teenimistee jätkamiseks. Nädala sõnum on prohvet Jesaja kuulutuses: „Rõõmustage koos Jeruusalemmaga kõik, kes teda armastate“ (Js 66:10). Rõõm Issandast on meie jõuallikas.
Pole kahtlust, me kõik vajame Issanda ühte suurimat kingitust – rõõmu. Rõõmul on ümberkujundav ja muutev võime. Esmalt muutume ise. Õpime rõõmustama iseenda üle. Leiame jõudu olla endaga armulised ning vajadusel astuda ka endaga lepituse teele. Leida tänus ja rõõmus ainukordne pale, mida Issand meile on andnud.
Siit on lühike samm armuks ja leppimiseks nendega, kes on meie ümber. Eks ole kummaline, et tihti ei suuda me armastada neid, kes meid armastavad, saati siis teisemeelseid või vaenlasi. Kristus kutsub meid kõiki haaravale armastusele. Taas sillutab rõõmust ja rahust täidetud süda selleks teed. Kriitiline meel toitub kõige enam rõõmutust hingest.
Kristus rõõmustas inimeste suurima õnne üle, kui nad leidsid elu- ja meeleparanduse tee. Kui meie rõõmustame, siis on meil Jumala nägu. Võime näha maailma Jumala silmade läbi. Jumala silmad ei näe olevat, vaid tema arm aina loob ning näeb veel loodavat juba valmisolevana. Jumala ja tema laste silmad ei jää iial igavesti kurvaks.
Ja siiski, miks rõõmu nii tihti napib? Mõnede arvates on melanhoolia dispositsioon ning Eesti rahva rõõmutus meie geneetiline lahtimurdmatu kood. Mõni ütleb, et kõik sõltub keskkonnast. Kui kasvatus on halb või aktsiakursid madalad, siis on rõõmustamine kohatu. Tõepoolest ei saa valgust leida sealt, kus on pime sees ja väljas.
Kuid rõõmu allikas Jeesus Kristus saab läbida selle, mis riisub meilt rõõmu kas seest- või väljastpoolt. Teda ei kammitse meie minevik. Ta ei ole seotud mistahes olude, edu või ebaedu külge meie juures. Täiesti väljastpoolt tulevana saab ta meile veelgi seesmisemaks ja omasemaks, kui me ise endale oleme. Tema tuleb ning pühitseb ja uuendab meie elu täielikult.
Abiks rõõmu leidmise teel võib olla meditatsioon. Kui rahustume mõtlema maailma valust ja meie heaolust, siis võime kogeda tänutunnet oma südames. Loomulikult mitte variserlikku „ma tänan Sind, et ma ei ole selline …”, vaid sügavat rõõmu meile antud andidest ja kutset nende kasutamisele.
Võime kogeda rõõmu kannatuste keskel. Esmalt imena, kuidas inimesed suudavad kanda koormat, mis on nende peal. Seejärel rõõmu Jumala reaalsest lähedalolust ja sekkumisest, kui ihu koormad kergenevad ja hing saab tervendatud. Enamgi veel, kannataja silmadest peegeldub taevas, mille rõõm ületab iga maise valu ja kannatuse. Rõõm valude keskel. Maha laskunud taevas.
Palun, et paastuaja rõõmunädal juhataks meid taas allikale. Jeesus Kristus tahab meid värskendada elava veega nagu kord naist Samaaria kaevul. Ta tahab meid toita elava leivaga. Enese täiusega. Tema, kes on eluleib, on öelnud: „Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi“ (Jh 6:35). Elu suurim nälg ja janu on kustutatud. Me oleme söönud eluleiba ja joonud rõõmuallikast. Meil on Kristus. Meil on rõõm. Meil on elu.

 

 

 

 

Ove Sander,
assessor