Meil on kohustus elada oma usku nähtavalt

Hüüa täiest kõrist, ära peatu, tõsta häält otsekui pasun! Tee teatavaks mu rahvale nende üleastumine ja Jaakobi soole nende patud! Päevast päeva nad küll otsivad mind ja tahavad teada mu teid, nagu oleks see rahvas, kes on õiglane ega hülga oma Jumala õigust. Nad nõuavad minult õiglasi otsuseid, igatsevad Jumala ligiolekut: «Miks me paastume, kui sa seda ei näe, alandame oma hinge, kui sa seda ei märka?» Vaata, oma paastupäeval te teete, mis teile meeldib, ja pigistate kõiki oma võlgnikke. Vaata, te paastute riiuks ja tüliks ja et lüüa õela rusikaga. Praegu te küll ei paastu selleks, et teha oma häält kuuldavaks ülal. Kas niisugune on see paast, mis mulle meeldib, päev, mil inimene alandab oma hinge, et ta painutab oma pead nagu kõrkjas ja teeb enesele aseme kotiriidest ning tuhast? Kas sa seda nimetad paastuks ja Issandale meelepäraseks päevaks?
Js 58:1–5

Olgu kohe öeldud, et tänane tekst on vastuoluline ehk juba selline, mille mõned evangeelsed piiblitundjad jätaksid õpetusest välja. Miks? Sest see läheb mõneti vastuollu põhimõttega, et me saame õigeks mõistetud ainuüksi usust, mitte tegudest. Ometi on meil nüüd tekst, mis käsib meid midagi teha selleks, et olla Jumalale meelepärane.
Niisiis: kui sageli me märkame, et meie palved ei saa vastust? Kui sageli tuleme sellepärast mõttele, kas on üldse mingit mõtet palvetada, kui see nagunii muuda ei midagi? Tõenäoliselt üsna sageli, nii et oleme endale otsinud kõiksuguseid vabandusi. Näiteks: oh mis minu, väikese inimese palve nüüd …
See mõttemaailm on sees juba väikeses katekismuses, kus Martin Luther meieisapalve juures mitu korda rõhutab, et me ei palveta neid asju mitte sellepärast, et Jumalale ettekirjutusi teha, vaid näitamaks talle, et meiegi oleme teadlikud sellest, mida vajame. Jesaja kaudu saame aga probleemile teistsuguse vaatenurga. Küsimus ei ole selles, et me oleme nii pisikesed, et Jumal ei märka meid. Me hoopiski ei käitu nii, et meie palvetel oleks väge. Oleme isekad, ahned, mäletame sõpru vaid siis, kui meil on neid vaja. Ja mis tänapäeva Euroopas on ehk eriti aktuaalne, me unustame täiesti Jeesuse tähendamissõna halastajast samaarlasest. Ehk siis selle, mille põhjal meil tuleks aidata kõiki abivajajaid, vaatamata nende usule või sellele, kas nad on meile sõbrad või vaenlased.
Nagu ma alguses juba märkisin, saame õigeks mõistetud üksnes usust ja meil ei ole võimalik teha midagi, mis teeks meid Jumalale meelepäraseks. Ometi, kui oleme õppinud tundma Jumalat, kas meil on siis võimalik jätkata elu vanamoodi? Või tuleks siiski midagi endas muuta? Minu arvamus, mis loodetavasti ei ole väga vale, on selline: kuigi oleme saanud või tuleme saama seda õnnistust, vaatamata meie tegudele, vaid usu põhjal, on meil kristlastena siiski kohustus elada oma usku nii, et see oleks ka teistele nähtav. Jah, just elada oma usku, mitte oma elu. Sest usk on see, mis kuulub igaühele endale. Oma elu oleme andnud Jumalale!
Kui tekib tunne, et Jumal on kusagil meile kättesaamatus kauguses, ei või kunagi rahulduda mõttega, et mis nüüd mina, pisike inimene. Või isegi see, kui ehk palve vastus oli «ei», pole see vastus, millega võiks rahulduda. Pigemini tuleks meil siis süveneda iseendasse ja vaadata, kas meis on midagi, mis takistab Jumala tegutsemist. Jesaja tõi selle eriti võimsate sõnadega meile nähtavaks. Kuigi ootame, et Jumal muudaks meid ümbritsevat maailma meile meelepäraseks (mida muud need meie palved on?), ei märka me seda, et kõige rohkem oleks meil tarvis muuta endid. Ja selles võivad meie palved olla vaid abistavad tööriistad. Otsus muutuda peab alati tulema meilt endilt ja palve ei ole otsus, see on soov(unelm), mis ootab elluviimist. Et Jumalale on tähtis meie vaba tahe, siis meie palved, mis puudutavad iseenda muutumist, pole pädevad. Tõsi küll, me võime paluda endale jõudu ja abi muutumises, aga otsus muutuda peab tulema meilt endilt.
Mis see siis on, mis peaks muutuma? See on üsna hästi jutlusetekstis välja toodud. Kõige tähtsam on vaadata enda ümber, mitte ennast, ja nähes kedagi või midagi, kus võime aidata, teha seda võimalikule tasule mõtlemata. Olgu see siis oodatav tasu nüüd kohe või ebamäärases tulevikus, mida võtame kokku sõnadega «Jumala palge ees».
Kes on need, keda peaksime aitama? Oletan, et see on eriti vale küsimus. Kui teeme abivajajatel vahet, siis oleme valel teel.
Muidugi, see pole ainus asi, mida tegema peame, see on vaid eriti tähtis osa. Võiks öelda, et see on üks meie usu kahest nurgakivist, armasta oma ligimest nagu iseennast. Tõsi, see on nendest nurgakividest see väiksem ja me ei saa oma usku toimivaks, kui teine tähtis nurgakivi – armasta Jumalat üle kõige – pole samuti meie elus tähtsal kohal. Aamen.

 

 

 

 

Urmo Saks,
reservõpetaja