Meiegi rahvas on Jumalale armas kui silmatera

Mt 15:21–28
Lisaks evangeeliumile kõnetab meid tänavusel vabariigi aastapäeval ka 24. veebruariks loositud vennastekoguduse juhtsalm: «Issand hoidis oma rahvast nagu oma silmatera» (5Ms 32:10).
Evangeeliumi lugu leiab aset umbes paar tuhat aastat tagasi kaugel pühal Iisraelimaal Iisraeli rahva hulgas. Omakorda üle tuhande aasta varem olid kaananlased ja muud võõrrahvad siit kõrvale aetud, et väljavalitud rahvale tõotatud maa anda. Õieti arvestab Vana Testamendi ajalugu, et ebajumalaid kummardavad kaananlased hävitati Issandat austava Iisraeli rahva ees. Ja tänases evangeeliumis liigub Jeesus iisraellaste põhjanaabruses Siidoni ja Tüürose aladel, kus sel ajal elasid peamiselt kreeklased ja muud väikerahvad.
Teatud üllatuseks või ehmatuseks kohatakse evangeeliumiloos siinkandis ka mõnda kaananlast. Siis ikka pole seda rahvast hävitatud. Jumalal on selle rahva jaoks veel mingi varuplaan. Üks Kaanani naine asub Jumala Poega ja iis­raellaste Messiat tülitama ning anuma. Naine teab küll, et Messias on tulnud ennekõike Iisraeli rahvast õnnistama, aga ta usub ka Jumala armu avarust, et see ei saa piirduda ainult ühe rahvaga keset maailma.
Kaananlanna elas sealsamas Iisraeli naabruses. Mitmes rahvas meie oleme, kui hakata Iisraelist siia põhjapoole lugema? Vahepeale jääb geograafiliselt lugedes vist kümmekond rahvast, enamik neist väga suured. Eestlased on tilluke rahvas nagu silmatera suure maakera «peas». Väikese rahvana on ka alaväärsus meile päris omane. Oleme vaiksed ja tagasihoidlikud. Õnneks jonnakus toetab meid vahel häält tõstma oma muredes ja vaevades, valudes ja puudustes. Muidu arvame ka endid nagu koerakesteks, kes lepivad suurte tähtsate isandate laualt pudenevate palakestega.
Just nagu olekski see alaväärsus ja tagasihoidlikkus üheks põhjuseks, miks me ei julge taeva Issandat eriti palju tülitada, palvetame väga vähe ja proovime ise oma eluga toime tulla. Vähese palumise peale, kui me Issandalt kohe vastust ei leia, kaotame oma nõrga usu sootuks ja hoidume Aitajast kaugele.
Kaanani naine seevastu ei heitunud sugugi. Jumala Poeg pani küll naise päris karmilt proovile. Koerakesteks sõimasid juudid ebajumalateenijaid. Jeesus kasutab siin samasugust tõrjuvat väljendit. Ent põlatud ja tõrjutud kaananlanna ei kohku tagasi. Ta palvetab püsivalt, korduvalt ja järelejätmatult. Ta näeb vaeva palvetamisega, ei nurise Jumala karmuse ees, vaid töötab oma palveoskuse kallal, arendab palvesõnastuses leidlikkust, on isegi kaval. Palvetades seisab Kaanani naine julgelt ja usukindlalt iseenda eest väljas, kuni ta leiab Issandalt abi.
Julgust ja usukindlust peab meie väike rahvas leidma just sellest pidupäeva loosungisalmist: «Issand hoidis oma rahvast nagu oma silmatera.»
Väike nagu silmatera on meie rahvas olnud läbi sajandite. Aga Jumal on meid hoidnud kõigest väest. Kõige kriitilisematel sajanditel ning ajastutel on Jumal hoidnud eesti rahvast oma peopesa sees, et me päris ära ei kaoks. Ja ennäe imet ning rõõmu – oleme jõudnud omaenda ülevasse pidupäeva. Mis sellest, et oleme tilluke nagu silmatera. Jakob Hurt ju ütles, et kui me ei saa suureks rahvaarvult, siis peame saama suureks vaimult.
Nüüd võiksime oma alaväärsuse täielikult minetada. Silmatera on küll väike, aga kõige tähtsam elund meie peas. Silm hoomab kogu suurt maailma, silm valmistab plaane meie eluks, juhib meid tegutsema ja korraldab inimestegi toimetusi meie ümber.
Algselt nimetas Issand seal Moosese raamatus silmateraks küll taas oma Iisraeli rahvast. Aga kui see piiblisalm on just 24. veebruariks meile loosungiks antud, siis laskem sellel sõnal julgustada meid siin Eestimaal. Julgustada nii, et me igaüks ise oma isiklikud silmaterad aina ja üha tungivalt taeva poole tõstaksime, Issanda poole suunaksime ja teda vankumatus usus paluksime ning nuruksime.
Haiguste puhul, töö- ja leivapuudust kannatades, eluraskustes olles palugem Issandalt abi. Veel südimalt siis, kui kuri vaim, kadedus või hale meel meie hinge painab ja meid rahutuks teeb; kui meie vaim uskmatuse hämarusse taan­dub ning selle vaimse elu erksuse kaotab. Mitte ainult põgusalt, vaid tungivalt palugem Issandat kõik üheskoos ja igaüks omaenda südamest, et Jeesus meid alati aitaks. Ärgem löögem käega, nagu poleks meil usu arengus mingit lootust, vaid nuputagem, kuidas oma palveelus edasi liikuda.
Ja tõstkem oma silmaterad nüüd maast lahti üles taeva poole, et rõõmusäras kiita ja ülistada meie tähtpäeva Issandat ning rõõmusäras õnnistada seda pidupäeva ka oma kaaslastele ja sõpradele.

 

 

 

 

Arvo Lasting,
Helme koguduse õpetaja