Meie võidu alus on Jeesus Kristus

Ef 6:10-18

Ükski riik, rahvas ega inimene indiviidina ei ole alati edukas, isegi mitte kõige edukamad ja suuremad, kes on kõige kaugemale jõudnud. Kas meil on elus täna midagi, mille üle rõõmustada ja tähistada ning öelda, et oleme võitjad? Võidukas elu ei ole alati selles, kui kõik õnnestub, ehkki nii soovime ja usume. 

Michael Jordan on öelnud: „Olen mööda visanud enam kui 9000 viset karjääri jooksul. Olen kaotanud 300 mängu. 26 korda on usaldatud mulle mängu otsustav vise … ja ma pole tabanud. Olen elus ikka ja jälle kaotanud, aga just see ongi tõenäoliselt minu edu alus.“ Jumal ei ole kutsunud meid eksimatuteks, vaid võitjateks ja see algab inimese mõtlemisest, mõtlemine lähtub usust. Kas usume täna, et Jeesuse võit on piisav? Kas usume, et võime oma igapäevaelus lihtsalt välja elada Jeesuse võitu, toetudes tema lunastusele, tõotustele ja armule? Kas usume, et võime elada võidukalt, kogedes eluteel rännates tagasilööke?

Ilmselt on elus raske rõõmustada võidu üle, kui me ei suuda mõelda ja arvestada sellega, et võime ka kaotada. Vaimulikus plaanis ei oska me rõõmustada võidu üle, kui pole mõistnud, et oleme iseenestes kaotajad ja väärt igavest karistust. Oma tublidusest ja jõust oleme tegelikult vaid Jumala vihast osasaajad ja viimses kohtus süüdimõistetud. See on inimkonna potentsiaal pärast pattulangemist. 

Ärkamisaegadel on inimesed kodus ja tööpostil langenud põlvili ning palunud: „Armas Jumal, palun päästa mind mu pattudest!“ Kui võeti vastu pääste Jeesuses, kõlas inimeste südametest rõõmupisarates hüüd: „Jeesus on minu päästja!“ See ei ole suhtumine, et elu on igav, mul ei ole sõpru, mul on majanduslikult raske, hakkan ka kirikus käima mõttega, et ehk aitab. Kindlasti aitabki ja see on hea valik, kuid see ei ole kõik. Tegelikult ei räägi me valikust lihtsalt hea elu ja natuke parema elu vahel, vaid hoopis valikust needuse ja surma ning õnnistuse ja elu vahel. Kes on elus palju andeks saanud, need ka palju armastavad. Kui oled mõistnud, kui suur kaotaja oled, siis seda suuremalt oskad juubeldada selle üle, kui sind on Jeesuses tehtud võitjaks, ja seda sa oled.

Peame võitlustes meeles pidama, et vaenlane on meist tugevam (Ef 6:12). Meie võitlus ja lahinguväljad ei ole meie olukorrad, inimesed, kes meie vastu tulevad, inimesed, kes meile haiget teevad, halb ilm või riigivalitsus. Meid tahetakse alati kiskuda inimlikku võitlusse. Vaenlane püüab kaaperdada inimese meeled ja suunata ristirahva kohtumõistmisse, hukkamõistmisse, tagarääkimisse, hinnangute andmisse, lõhestamistesse, ussitamistesse ja sedaviisi, et kõike seda eelnimetatut peame üsna sageli pühaks lahinguks õiguse ja tõe nimel. Tegelikult ollakse selle tõe nimel võideldes hoopis hingevaenlase käepikendus. Jumal kutsub üles oma ihuliikmeid andma tema tööriistadeks. 

Ära püüa keerulisi olukordi lahendada inimlikult. Kui asi on suhtes, siis tahaks kohe olukorra lahendada. Sageli on tark enne oma sõnade kasutamist Jumalalt juhatust otsida ja teist poolt õnnistada. Kui sul on rasked ülesanded ees, siis ära anna alla ja ära hakka paaniliselt rabelema, vaid võta aega, et anda see asi Jumalale üle. Kui sul on majanduslikud raskused, siis ära torma kohe laenu küsima või tööd otsima, vaid anna see mure kõigepealt Jumala kätte ja otsi tema lahendusi. 

See, kes tahab takistada Jumala plaani ellu tulemist ja tema tahte ilmnemist meie eludes ning meie läbi, on suurem kui meie iseenestes. Inimlik kavalus, tarkus ja tublidus ei saavuta hingevaenlase vastu mitte midagi. Sellises olukorras ollakse nagu alasti tola keset lahinguvälja, arvates, et ollakse kangelane, kes suudab kõigist jagu saada. Jumalalapsed võitlevad tegelikult meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega ja kurjade taevaaluste vaimudega.  

Piiblist võib lugeda, et kui deemon oli inimeses, siis ei suutnud isegi raudahelad seestunut kinni hoida ja seakarja aetud deemonid kukutasid sead kuristikku. Saatanal on inimlikult vaadates päris suur vägi, kuid ta on võidetud vaenlane. Ta saab laamendada ainult seal, kus teda usutakse, õigemini seal, kus ei usuta Jeesusesse, kes on hingevaenlase väe murdnud. Sellepärast on oluline lahendamatutele olukordadele mitte läheneda inimlikult, vaid kuulates Püha Vaimu häält, ja olla Jumalale kuulekas. Need on relvad kõige keerulisemates olukordades. Olulisim on ristirahval meeles pidada, et Jumala vägi on suurem kui hingevaenlase jõud. Ükskõik millises olukorras täna oled, kui usud Jeesusesse, hoiad kinni Jumala sõnast, siis oled võitja poolel!

Sa oled lahingus ülekaalus, Jumal on suurem kui see, kes on maailmas. See, kes on maailmas, on Jumala loodud ja pöördunud kurjusesse ning ei ole suurem kui Looja. Kui Looja on meie poolel, kes saab siis olla meie vastu? Jumala antud sõjavarustus tõevöö, õiguse soomusrüü, evangeeliumi jalavarjud, usukilp, päästekiiver, vaimumõõk – need on pilt sellest, mille Jumal on teinud. Meie osa on seda kõike usus selga panna ja kasutada. See on meie sõda ja võitlus. Usuränduritena-ususõduritena me ei võitle inimestega, kasutades maiseid kavalaid strateegiaid, lobitöid, vaid mõistame, et see on sõda meelevaldadega, kus maksab vaimulik sõjavarustus. Meie osa on varustus selga panna, mitte riiulis või kapis hoida. Tema, kes on suurem kui kõik muu, annab sulle võidu. Meie võidu alus on Jeesus Kristus ja meie usk temasse ning nii võime iga päev elada võitjatena ja seda igavesti! Aamen.

 

 

 

 

Kristo Hüdsi,

Lääne-Nigula koguduse õpetaja