Meie riigi sünnipäevakuu algab Tartu rahuga

Täna on jaanuari viimane päev. Ülehomme on küünlapäev ja Tartu rahu aastapäev. President Lennart Meri nimetas Tartu rahu Eesti sünnitunnistuseks. Iseseisvuse saavutamisest möödub peatselt sada aastat, aga Tartu rahulepingule kirjutati alla alles 98 aastat tagasi. 24. veebruaril 1918 määras Eesti Maanõukogu moodustatud Eesti Päästekomitee Jaan Poska Eesti välisministriks. Hiljem kuulus ta Eesti Ajutisse Valitsusse peaministri asetäitja ja kohtuministrina. Käis Vabadussõda, mis kestis 431 päeva. Eesti pered olid kaotanud rinnetel umbes viis tuhat meest ja naist. 10% rahvast oli rindel ja võitles Eesti Vabariigi eest. Rahvas ootas rahu, aga see ei tulnud kergelt ei sõjas ega diplomaatias. Kirikutes palvetati väsimatult rahu eest. Kahjuks ei soovinud rahu ei Venemaa ega lääneriigid. Pärast läbirääkimisi Londonis ning Pariisis pidi Jaan Poska tõdema, et suure Venemaa vastu ei lähe lääneriigid Eesti eest tulle.

Juulis 1919 naasis Poska Tallinna tõdemusega, et Pariisist midagi loota ei ole, ning tegi ettepaneku vaatamata kõigele alustada enamlastega läbirääkimisi. 4. detsembril 1919 sõitiski Poska Tartusse. Ta kirjutas oma tütrele Xeniale: „Kas midagi välja tuleb – teadmata. Kindel, et enamlased tahavad rahu, aga niisamuti, et nad tahavad rahu mitte rahu pärast, vaid mõne teise eesmärgi kättesaamiseks. Kui need tingimused, mis meie ette paneme ja millest me loobuda ei saa, nende eesmärkide kättesaamist ei võimalda, siis näib, et läbirääkimistest ühtegi välja ei tule. Meile aga rahu on hädasti tarvis tema enese pärast.“ Ägedaid vaidlusi kuulas Jaan Poska kõigutamatu rahuga ja leidis veenvaid argumente enda seisukohtade kaitseks. Ta oskas õigel ajal minna teatud kompromissidele. Tänu sellele tegid mõlemad pooled järeleandmisi, kuid kokkulepet siiski ei saavutatud.

Poskalt küsiti, kas teda enamlastega vaidlemised ei ärritanud. „Ja kuidas veel!“ vastas ta, „Sees otse kees – aga kas ma tohtisin seda neile näidata?“ Poska püüdis toetuda mitte ainult loogikale, vaid ka asjatundmisele. Ta tellis enamlastelt Vene seaduskogud ja uuris neid hiliste öötundideni. Poska lõi enamlasi nende eneste seadustega: „Kuidas? Aga teie seaduste järgi on ju nii!“ Säärastel puhkudel ei olnud enamlastel midagi öelda. Vaatamata kõigele sündis rahuleping. „Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos – täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust,“ ütles Jaan Poska pärast rahulepingule allakirjutamist Eesti delegatsiooni liikmeile.

Rahuleping annab õigused ja kohustused. Nõnda ka see kahekümnest artiklist ja lisadest koosnev suurepärane diplomaatiline meistriteos. Lepingu sisu ei ole ühe poole diktaat, vaid vastastikune tunnustamine. Lepinguga antakse ja võetakse kohustusi. Üks eeltingimus riigi tunnustamiseks on rahu oma naabritega. Näeme, kui võimatu on olnud saada rahvusvahelist tunnustust nendel, kes ei ole valmis garanteerima rahu oma naabriga.

Austagem nende mälestust, kellele võlgneme tänu oma riigi eest. Jaan Poska ütles oma viimases kõnes Asutavas Kogus 10. veebruaril 1920, vähem kui kuu aega enne surma: „Rahulepingut tuleb hinnata kahest: Esiteks, kas rahuläbirääkimised ja rahuleping ise said ka parajal ajal tehtud ja kas ei olnud meil mitte tarvilik veel sõda oma riikliku iseseisvuse kaitseks edasi pidada, Teiseks: kas rahulepingu sisu vastab meie riigi huvidele. Rahulepingu sisu: Iga rahulepingu eesmärk peaks olema, luua üht kindlat, ausat ja õiglast rahu.“ Rahulepingu ratifitseerimisel ütles Jaan Poska: „Maitskem küll rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu.“

Jaan Poskal oli side Haapsaluga. Haapsalu oli Jaan Poska kosumise ja rõõmude paik. Jaan Poska tütar, advokaat, naisliikumise tegelane mag. jur. Vera Poska-Grünthal kirjutas: „Haapsalu suvi oli perele kosumise ja rõõmsate üllatuste ajaks. Igapäevased suplused Bergfeldti aia supelmajakestes, sõidud purjekaga, väljasõidud Paralepa metsa, samuti kontserdid, õhtud kuursaalis, kõik oli käe-jala juures.“ Möödunud aastal tegi Haapsalu linn otsuse nimetada tänav, kus asub tema pere maja, Jaan Poska tänavaks.       Rahu ei ole vaid sõja puudumine – rahu on eluviis. Tartu rahuleping on ürik, mis on elanud oma elu, vaatamata sellele, et Vene pool on seda rikkunud. Soovin, et võiksime elada rahus nii oma naabritega kui kaaskodanikega kodumaal. Elagu Tartu rahu! Elagu sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Vabariik!

Soovin õnnistatud sünnipäevakuud meie maale ja rahvale.

 

 

 

 

Tiit Salumäe,
piiskop