Meie reliikvia on vabadus ehk kvantiteet versus kvaliteet

Enamus meist veel mäletab nõukogude aega.
Vahel tundub, et see aeg oli kunagi ammu-ammu, nagu oleks see olnud painav
unenägu, aga tegelikult möödus tänavu nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisest
alles 15 aastat. Tagantjärele analüüsides on leitud, et kurjuseimpeeriumi
kokkuvarisemiseni viis plaanimajandus.

Me täname alati Jumalat teie kõikide eest,
meenutades teid oma palvetes, alatasa meelde tuletades teie toekat usku ja
töökat armastust ning vastupidavat lootust meie Issanda Jeesuse Kristuse peale
Jumala ja meie Isa palge ees. Me teame, et teie, Jumalale armsad vennad, olete
valitud, sest meie evangeelium ei ole teie juurde tulnud palja sõnana, vaid ka
väes ja Pühas Vaimus ning täieliku veendumusega. Te ju teate ise, missugused me
olime teie juures teie heaks. Ja te võtsite eeskujuks meid ning Issandat, kui
te rohkest viletsusest hoolimata sõna vastu võtsite Püha Vaimu rõõmuga, nii et
te olete saanud eeskujuks kõigile usklikele Makedoonias ja Ahhaias. Sest teie
juurest on Issanda sõna kostnud mitte üksnes Makedooniasse ja Ahhaiasse, vaid
kõikidesse paikadesse on levinud teateid teie usust Jumalasse, nii et meil pole
vaja enam midagi rääkida. Nad ju ise teatavad, kuidas te meid vastu võtsite
ning kuidas te olete ebajumalaist pöördunud Jumala poole, teenima elavat ja
tõelist Jumalat ning ootama taevast tema Poega Jeesust, kelle ta on surnuist üles
äratanud ja kes meid tõmbab välja tulevasest vihast.

1Ts 1:2–10

Enamus meist veel mäletab nõukogude aega.
Vahel tundub, et see aeg oli kunagi ammu-ammu, nagu oleks see olnud painav
unenägu, aga tegelikult möödus tänavu nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisest
alles 15 aastat. Tagantjärele analüüsides on leitud, et kurjuseimpeeriumi
kokkuvarisemiseni viis plaanimajandus.

Plaanimajandus oli majandussüsteem, kus
käsu korras anti ettevõttele täita viie aasta toodanguplaan. Kas plaani oli
reaalne ka täita, seda ei küsinud keegi. Aga täita tuli, muidu ootasid ees
sanktsioonid ja repressioonid. Paratamatult viis see laiaulatusliku praagi
tootmiseni ja kuna poest enamasti midagi osta ei olnud, siis oli nõukogude
inimese lahutamatuks osaks riigi tagant varastamine. Mis ripakil, see ära! Kui
sa ei varasta riigi tagant, siis sa varastad oma pere tagant! Kuigi avalikult
rõhutati kvaliteedi tähtsust (oli vist igal Nõukogudemaal toodetud esemel
kvaliteedimärk), oli kvaliteedist tegelikult tähtsam kvantiteet.

Kui küsida, miks ei olnud nõukogude inimene
õnnelik, siis vastust teame vist kõik: «Ta ei olnud vaba.» Kas inimene tänases
Eestis on õnnelik, kas ta on vaba? Tundub, et mitte. Kui Nõukogude Liidus oli
esmatähtis asjade tootmise maht ehk kvantiteet, siis tänapäeval näeme samasugust
kvantiteedi tähtsust. Kuigi tähtis on ka see, et toodang oleks kvaliteetne,
tahab iga ettevõtja, et tema kaupu võimalikult palju ostetaks.

Vaatamata sellele, et riigikord on
muutunud, on inimesed ikka aheldatud asjade külge. Kui eelnenud ajal pidi
tootma võimalikult palju, siis nüüd peab tarbima võimalikult palju. Kui sa ei
tarbi piisavalt, siis sind küll vangi ei panda ega saadeta Siberisse, aga
aknast ja uksest tungib sisse reklaam järjekordsetest «hulludest päevadest» ja
sind lausa sunnitakse pangalt laenu võtma. Võidab see, kellel on surres rohkem
asju! Tundub, et mida rohkem meil on, seda vähem meil on.

Millal siis on inimene vaba? Inimene on
vaba siis, kui ta vaim ei ole kammitsetud, kui ta pakatab elurõõmust. Apostel
Paulus näikse teadvat vabaduse valemit. Ta kirjutab Tessalooniki kristlastele,
et tänab Jumalat selle eest, et nad on vastu võtnud Kristuse. Nende juures on
evangeelium elavaks saanud, st  et
rõõmusõnum elust on elavaks saanud.

Tessalooniki kristlased, kes veel mõni aeg
tagasi olid ebajumalaid kummardanud, elavad nüüd tõeks rõõmusõnumit elust. Nad
teevad seda nii väljapaistvalt, et Paulus kirjutab: «Teie juurest on Issanda
sõna kostnud mitte üksnes Makedooniasse ja Ahhaiasse, vaid kõikidesse
paikadesse on levinud teated teie usust Jumalasse, nii et meil pole vaja enam
midagi rääkida.»

Niisiis, mitte suure pöördunute arvu pärast
ei ole levinud sõnum teistesse paikkondadesse, vaid eelkõige teoka usu, tööka
armastuse ning vastupidava lootuse pärast meie Issandasse Jeesusesse Kristusesse.
Kõige eelkirjeldatu juurde viib usk evangeeliumisse. Rõõmusõnumi mõjul hakkame
tegema seda, mis on n-ö algupärane või siis enesestmõistetav ehk loomulik.

Kuid vana vaenlane on väga vihane.
Vaatamata armastusele, millega meid kantakse, oleme endiselt väga haavatavad.
Nii nagu Jeesustki, püüab ta ka meid eksitada ja hirmutada. Ei olnud lihtne
esimestel kristlastel judaistlik-paganlikus ümbruses ellu (usku) jääda ega ole
seda kristlastel tänapäevases materialistlikus maailmas. Nii nagu esimesi
kristlasi meelitasid ebajumalad, lubades neile küllust ja elu, samas aga
aheldades oma järgijad surma külge, nii pakutakse ka meile üha rohkem vabadust
ja sõltumatust võimaldavaid asju, mis aga aheldavad meid kaduvuse ja tühjuse
külge.

Õnneks on meil teadmine, et me ei pea
võitlema seda võitlust üksi. Oleme relvastatud Jumala sõjavarustusega (Ef
6:11–18) ja tegelikult võitleb Tema meie eest. Nii võime üht Eesti mängufilmi
parafraseerides tõsta kõik eksitaja ahvatlused, ähvardused ja keelitused pea
kohale, et need siis põrmu paisata ja seejärel hüüda: «Meie reliikvia on
vabadus!»

Loodusemees Fred Jüssi alustab oma raamatut
«Ajamustrid» sõnadega: «Mõte elust on inimesele ikka lähedasem olnud kui mõte
surmast. Elada tahaks inimene veel pärast surmagi. Kuidas just, seda päriselt
ei tea, aga ilus peaks see elu maiste vintsutuste järel olema kindlasti.»

Selleks aidaku meid Jumal.

Aamen.

Lembit Tammsalu,

Hanila koguduse õpetaja