Meie osa on Jumala kutset kuulda võtta

Sk 1:3–6

Selle pühapäeva teemaks on kutse Jumala riiki. Ja prohveti sõna, mis selleks päevaks lugeda antud, kinnitab: „Pöörduge minu juurde, ütleb vägede Issand, siis ma pöördun teie juurde!“ Siit kerkib esile suur ja sügav küsimus: kumb on alustaja, kas Jumal või inimene? Meenub kunagi kuuldud mõttekild, et Jumal on džentelmen, kes ei tungi vägisi inimese südamesse ja ellu. Ta annab endast märku, koputab südame ukse taga ja laseb inimesel endal valiku langetada. Jumal on meile kinkinud valikuvabaduse. Evangeeliumidest võime lugeda, et mitmel korral küsis Jeesus abivajajatelt: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?“

Eks nõnda ole ka tänases evangeeliumisõnumis, Sakkeus kuuleb Jeesuse saabumisest Jeerikosse ja tema südames küpseb soov Jeesust näha saada. Ta on lühikest kasvu, jookseb ettepoole ja ronib puu otsa, et sealt paremini näha. Sellega on ta langetanud oma otsuse ning Jeesus teeb ülejäänu – peatub puu all ja kõnetab Sakkeust sooviga teda külastada.

Nelipühadel mõtisklesime Jeesuse sõnade üle Johannese evangeeliumis, kus ta lubas saata meile Lohutaja Püha Vaimu. Mõnede tõlkijate sõnul võiks sõna „parakleet“, keda on nimetatud trööstijaks ja lohutajaks, tõlkida ka appikutsutuks. Ta ei tule vägisi, aga kui inimene palub ja kutsub, siis on ta valmis tulema lohutama ja trööstima, õpetama, aitama ning rahu kinkima.

Toon siia näitena veel Piibli ühe tuntumatest ja kaunimatest jutustustest – loo kadunud pojast. Noorem poeg oli isa varanduse raisanud ja veetis võõrsil näguripäevi. „Kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: „Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga! Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!““ Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juur­de …“ (Lk 15:17–20a)

Jumal annab südamesse vaikse kutse, meie osa on seda kutset kuulda võtta ning langetada otsus. Asuda tegutsema, teha omalt poolt sammud ja siis võime imelisest kohtumisest Jumalaga osa saada. Kadunud poeg hakkas kodu poole minema. Ta oli veel kodust kaugel, kui isa nägi teda ning ruttas vastu ja kodu poole mindi üheskoos. Sakkeus oli veel puu otsas, kui Jeesus teda kõnetas ja üheskoos mindi Sakkeuse majja öömajale. Prohvet Sakarja annab veel mitmeid sajandeid varasemast ajast edasi Jumala teate: „Pöörduge minu juurde, ütleb vägede Issand, siis ma pöördun teie juurde, ütleb vägede Issand!“ Olgu meil siis kõrvu Jumala kutse märkamiseks ning julgust ja otsustavust omapoolse sammu astumiseks.

Tänases prohvet Sakarja antud sõnumis on veel kaks sügavat küsimust: „Teie vanemad – kus nad on? Ja prohvetid – kas nad elavad igavesti?” (Sk 1:5) Kus on meie vanemad? Üsna lihtne on vastata sellele küsimusele siis, kui nad elavad meie lähedal või oma kodus. Saame neile helistada või külla minna. Kui aga nende maine elutee on õhtusse jõudnud, siis tõstatub see küsimus hoopis uues valguses. Kus nad siis on? 

Mäletan üht kunagist vestlust oma isa Elmar Reinsooga, kelle sünnist sai sel kevadel 90 aastat ja kes oli minu eelkäijaks ka Kihelkonna koguduse õpetaja ametis. Tuli jutuks surma ja matuste teema. Küsisin, kas ta on mõelnud, kuhu tahaks puhkama minna, kui aeg siin ilmas otsa saab. Elutöö on tehtud siin Saaremaal, samas vanemad on puhkamas Nissi kiriku surnuaial. Isa jäi mõttesse ning vastas, et see, kuhu me teda matame, polegi kõige olulisem. Tähtsam on see, et usuksime Jumalasse ja siis on meil kodu taevas.

Peagi on käes jaaniaeg ning üle Eestimaa peetakse surnuaiapühasid. Korrastatakse lähedaste hauad, seatakse valmis lilled ja küünlad ning kogunetakse Jumala sõna kuulamiseks ja palveks kalmude juurde. Kus on meie lahkunud vanemad, vanavanemad, mõned head sõbrad ja sugulased? Kas oskame sellele küsimusele vastata? On nad siin või juba kusagil mujal?

Kord rääkis mulle üks tütar huvitava loo. Tal oli oma isaga väga lähedane side. Isa suri ja maeti ning ühel ööl nägi tütar isa unes. Isa kutsus tütart appi ja ütles, et raske kivi rõhub ta rinnal. Tütar sõitis bussiga Kuressaarest Kihelkonnale, läks surnuaeda ning nägi, et isa hauakivi oli hauakünkale vajunud. Tütar sättis kivi tagasi oma kohale. Järgmise öö unenäos teatas isa tütrele, et tal on nüüd jälle hea ja kerge olla, ning tänas tütart. Surma temaatikaga on seotud palju meie eest varjatut, mida me kõike seletada ei oska.

Aga me saame toetuda Jeesuse tõotustele, kes kinnitab: „Minu Isa majas on palju eluasemeid … ma lähen teile aset valmistama …. ma tulen jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde. Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.“ Aamen.

 

 

 

 

Rene Reinsoo,

Kihelkonna koguduse õpetaja