Meie ja teised

Möödunud nädala üheks enim vastukaja tekitanud teemaks oli rassistlike meeleolude levimine Eestis. Õhuväe ülem kolonel Jaak Tarien vahendas Facebookis oma Eestis õppustel viibivalt USA kolleegilt kuuldut: «Need liitlased, kelle nahavärv on kohalikust veidigi erinev, peavad Tallinnas tihti verbaalseid ja vahel ka füüsilisi rünnakuid taluma.» Selle peale tõusis Eestis pahameeletorm. Riigimehed ja mitmed avaliku elu tegelased ruttasid kinnitama, et neil on rahvuskaaslaste pärast häbi. Ometi pole rassism meil uus teema. Juba ammu on räägitud sellest, kuidas Eestis õppivad välisüliõpilased või ka teise nahavärviga eestlased on selle tõttu pidanud taluma solvanguid. Eriti võõristav, et aeg-ajalt kohtab rassistlikke eelarvamusi kirikuinimestegi seas.
Nahavärvi erinevuste rõhutamine on lihtsalt narr. Seevastu eri kultuuride, etniliste gruppide ja religioonide kooseksisteerimisega seotud probleemidesse ei tohiks kergemeelselt suhtuda. Siiski külvab islamist tuleneva ohuga liialdamine usaldamatust ja isegi vaenulikkust muslimite suhtes, kellest paljud ometi meisse heatahtlikult suhtuvad. Erinevate religioonide dialoogi ja koostöö võimalikkust rõhutati ka möödunud nädalal toimunud üritustel, millega tähistati 50 aasta möödumist Vatikani II kirikukogu dokumendi «Nostra aetate» vastuvõtmisest. Selles kinnitatakse, et katoliku kirik suhtub lugupidamisega teistesse religioonidesse, ning tuuakse eriti esile ühisosa juutide ja muslimitega. Juubeli puhul oli paavst kutsunud Rooma mittekristlikke usujuhte kogu maailmast.
Tõepoolest, hurjutamise asemel peaksime vastandumise õhutajatele vastu astuma avatust ja heatahtlikkust ilmutades endast erinevate inimeste suhtes ning tegema koostööd kõigiga, kel selleks head tahet. Kõige enam aga kaaskristlastega. Selles mõttes on tore seegi, et kuigi tähistame usupuhastuspüha ja peame au sees protestantlikku identiteeti, on rõhutatud vastandumine katoliiklastega minevikku jäänud.
Rain Soosaar