Meie Isa ja meie Jumal

Piibli alguses, pattulangusloos saatis Issand Jumal Aadama ja tema naise Eedeni rohuaiast välja ja pani hommikupoole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed (1Ms 3:23j). Siis algas kurbuse ajastu. Naine pidi valuga lapsi ilmale tooma ja mees pidi vaevaga maad harima ning alati sai inimene mullaks, sest sellest on ta võetud.

Maarja seisis aga haua kõrval väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda ja nägi kahte valges riides inglit istuvat seal, kuhu oli pandud Jeesuse ihu, ühte peatsis ja teist jalutsis, ja need ütlesid talle: «Naine, miks sa nutad?» Tema vastas neile: «Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.» Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust seismas, aga ta ei tundnud, et see on Jeesus. Jeesus ütles talle: «Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?» Maarja arvas ta aedniku olevat ja ütles talle: «Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära.» Ja Jeesus ütles talle: «Maarja!» Too pöördus ümber ja ütles talle heebrea keeles: «Rabbuuni», see tähendab «Õpetaja». Jeesus ütles talle: «Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.» Maarja Magdaleena tuli ja kuulutas jündritele: «Ma olen näinud Issandat ja seda kõike ta ütles mulle.»

Jh 20:11–18

Piibli alguses, pattulangusloos saatis Issand Jumal Aadama ja tema naise Eedeni rohuaiast välja ja pani hommikupoole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed (1Ms 3:23j). Siis algas kurbuse ajastu. Naine pidi valuga lapsi ilmale tooma ja mees pidi vaevaga maad harima ning alati sai inimene mullaks, sest sellest on ta võetud.

Kas midagi on tänaseks muutunud? Maailm me ümber valutab ja vaevleb endiselt ning saab lõpuks mullaks, millest ta on võetud? Aga ei, see ängistuse aeg on läbi saanud!

Sest ühel pühapäeva varahommikul on Maarja Magdaleena tulnud aeda, kuhu ta teadis Jeesuse maetud olevat. Ent haud on lahti ja selles pole kedagi. Ta kutsub Peetruse ja Johannese, need näevad asja oma silmaga ja lähevad siis oma teed.

Aga Maarja jääb haua kõrvale seisma ja puhkeb nutma. Ta justkui sümboliseerib naist, kes on nutnud aiast väljaaetuna väga kaua, alates maailma pattulangusest. Järsku tuleb talle pähe kummargil hauda vaadata. Ja ta näeb kahte inglit, kes teda ei keela, nagu on seda teinud elupuu teed valvavad keerubid, vaid hoopis kõnetavad teda lahkelt. Ja siis näeb ta Jeesust seismas, kuid ei tunne Teda ära. Jeesus nimetab teda nimepidi. Ja nüüd tunneb Maarja Jeesuse ära.

Nõnda on naine (sünoptikute järgi naised) esimene, kes näeb ülestõusnud Jeesust. Miks just naine ja mitte mees? Sest naine on ka see, kelle madu kord esimesena kiusatusse viis. Kuidas on seotud madu ja Jeesus? Jumal ülendas kõrbes vaskmao (4Ms 21:8j) ja Jeesus ütleb, et nõnda peab ülendatama ka Inimese Poeg (Jh 3:14).

Evangelist Johannes näib tõepoolest kasutavat märksõnalist seost pattulangusega. Lahkumiskõnes Jh 16 ütleb Jeesus jüngritele: «Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.» Jüngrid ei saa sellest aru ja küsivad Jeesuselt, mida too mõtleb. Ja siis kõneleb Jeesus võrdumites, mis esmapilgul ei haaku üldse eelnevaga: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, teie nutate ja kaeblete, aga maailm on rõõmus. Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks. Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma. Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära. Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi» (Jh 16:20jj).

Need sõnad näivad mahutavat terve igaviku! Kurbus, mille on kaasa toonud pattulangus, puudutab ainult inimest. Maailm ei kurvasta, vaid on loomisjärgselt rõõmus. Ainult inimene nutab ja kaebleb. Naine kaebleb valuga lapsi ilmale tuues, kuid kui laps on sündinud, ununeb valu. Tavalise lapse puhul on rõõm kaduv, kuid Inimese Poja maailma sündides ei kao Teda sünnitanud naise rõõm enam kunagi. See rõõm kandub kõigile, kes valguse vastu võtavad (Jh 1).

Ning otsekui Sõna, kes on algusest peale olnud Jumala juures ja siis saanud lihaks, elab ajaloolises argihetkes, osutab Jeesus järsku ajutisele murele, mis valdab jüngreid pärast ta vangistamist paari päeva jooksul, ja rõõmule, mida jüngrid tunnevad Teda nädala esimesel päeval jälle nähes. Siis, ütleb Jeesus, ei ole teil rohkem küsimusi. Siis te teate, et olete näinud oma Isa ja oma Jumalat.

Nüüd, pühapäeva varahommikul, ongi see päev koitnud. Maar- ja, naine, kelle esiema on mao käest kord petta saanud, näeb jälle aeda, millest ta kord on välja heidetud. Tal on jälle võimalus näha Jumalat ja tema süda saab rõõmsaks. Võimalus, sest see teostub täiuslikuna alles tulevikus. Sellepärast ei luba Jeesus Maarjal end puudutada. Ta pole veel ülendatud. Ja ometi ei küsi Maarja Jeesuselt enam midagi. Ja ka Jeesuse jüngrid ei küsi evangeeliumi lõpuni Temalt enam midagi, sest nad teavad, et Ta on Issand (Jh 21:12; erandiks on vaid Peetruse küsimus Jeesuse lemmikjüngri kohta Jh 21:21).

Maarja ja Jeesuse jüngrid on tagasi Eedeni aias. Nad pole veel näinud Jumalat palgest palgesse, kuid teavad, et Ta pole enam nende peale vihane. Jeesus ütleb: «Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.» Esimest korda pärast pattulangust on Jumal jälle inimeste Isa ja inimeste Jumal. Ja Ta on ka meie Isa ja meie Jumal. Õnnistatud ülestõusmispühi meile, armsad õed ja vennad!

Aamen.

Mart Jaanson

Nõo koguduse õpetaja