Meie elu ei saa kunagi otsa

1Kr 5:6–8
Kristus on surnuist üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud!
Minu nelja-aastane tütar tegi mulle kingituse. Kui püüdsin leida mõtteid käesoleva jutluse tarvis ja edenemine oli visa, usutles mind väike Helena: „On ju, issi, meie elu ei saa kunagi otsa?“ Esmalt olin pisut kimbatuses – mida talle kosta, et laps oma optimismi ei kaotaks? Hetke mõelnuna leidsin, et saan vastata vaid nii, nagu ma asjadest tean ja mõtlen. Seletasin: „Jah, üldiselt on sul õigus, aga meie, inimesed, sureme ära, et siis igavesti elada.“ Kartsin ise, et äkki tütar siiski mu vastusest kurvastub. Tema vastus oli aga selge: „Just seda ma mõtlengi, sellepärast, et me ära sureme, saamegi alati elada. Mõned inimesed on juba ära surnud, nagu minu ristiisa onu Urmas, ja tema elu ei saa enam kunagi otsa.“ Minul ei jäänud üle muud kui tema selgust ja kindlameelsust imetleda.
Paulus on samuti jutluse aluseks mõeldud kirjakohas väga selge ja konkreetne. Ta ei jäta lugejaile eriti valikuid. On võimalus, kas jääda seotuks vana eluga või teha täielik muutus. Vastavalt valikuile on ka tulemus, millist püha me peame. Kas peame tõelist ja kestvat ülestõusmise püha või kaduvuse murekoormat kandes püüame leida vaid hetkelisi rõõmustamise võimalusi.
Jutluse aluseks olevatele salmidele eelnevas manitseb Paulus kogudust selle pärast, et nad sallivad endi keskel kõlvatut elu elavat meest. Tundub, et Paulus reageerib oma hinnangutes ehk liialt üle. Aga pole tähtis, kas Paulus ärritus põhjusega või liialdades. Olulisemad on need seosed, mida ta siin esitab, ja selles osas on ta andnud edasi olulise sõnumi. Arvestades toonast Korintose koguduse tausta, kus põimusid läbi väga erinevad väärtusmaailmad ja veendumused, oli muutus selgete seisukohtade suunas hädavajalik. Pole tähtis, mida tänapäeval Pauluse karmusest mõtleme, on selge, et teatud valikuid tuleb teha selgesti ja kiiresti.
Võime küsida „miks?“. Tekst seob kokku Kristuse paasatallena ja koguduse kui hapnemata leivad, mis loob seosed ka Iisraeli rahva lugudega ning paasapüha ehk hapnemata leibade pühaga. Et enne Egiptusest lahkumist pääseda surmaingli käest, tuli kuuletuda ja päästa oma pere hävingust, piserdades ohvritalle verd uksepiidale. Tuli usaldada ja täita veidrat käsku. Viivitamatu otsus oli elu ja surma küsimus. Kui vaaraolt lahkumiseks loa saanud iisraellastel oli äraminekuga kiire, siis ei olnud enam aega oodata hapendatud taigna käärimist. Kiiruga küpsetati lihtsat hapnemata leiba teemoonaks. Kes ootas leiva kerkimist, jäi maha või pidi kannatama teel tühja kõhtu.
Kiiruga otsustamise kohustus võib meid teha ettevaatlikuks. Õpetatakse ju elus ikka põhjalikult kaaluma ja mitte rutakaid valikuid tegema. Nüüd aga esitatakse meile hoopis vastupidine üleskutse –otsustada kiiresti ja radikaalselt. Põhjus on otsuses. On erinevaid otsuseid, mõned on elu ja surma küsimused ning nende puhul on viivitamine saatuslik.
Mu tütar räägib surmast rõõmsalt ja rahulikult. Kuidas ta seda suudab? Teda toetab usaldus ja lihtsus. Usaldav lihtsus, mitte lihtsameelsus. Laste multifilm kuulutab, et elu ilma kahtluse ja küsimärkideta on elu ilma ajudeta. Juba maast madalast õpetatakse meid lootma oma aju mõtlemisele, mis seab kõik kahtluse alla ja püüab tõde „käega katsuda“. Eriti tänapäevases tõenduspõhist usku maailmas on selline mõte loomulik. Elu ja surma küsimustes on aga vastupidi. Ülestõusmise usuga ei saa viivitada ega kaaluda, kas see ikka loogiline tundub. Mida kauem kaalun, seda enam kulutan oma väärtuslikke hetki elust. Nende valikute tegemisel võib viivitus maksta ka kogu elu.
Eesti filmiklassikas päästis saun – isa Jaak tuli ruttu sauna aidata, muidu võis Nipernaadi väitel see talle elu maksta. Saun on meid kindlasti palju aidanud ja nii mõnigi valu või hirm on kõvas kuumas pehmemaks pekstud. Surmatõve vastu see siiski ei aita ega hajuta muret võimalike elu ohtude ees. Paljud naudingut pakkuvad tegevused toovad hetkelist leevendust ja selles on nende vääramatu väärtus. Siin aga räägitakse surmahirmu täieliku taandumise võimalusest. See on küsimus meie lootusest, mis hoiab elu elusana. See on perspektiiv, mis vaatab surmast läbi igaviku pilguga. Nõnda saame elujulgust oma igapäevase elu tarvis.
Ülestõusmispühal on hea endalt küsida, kas tõdemuse „Kristus on surnuist üles tõusnud. Ta on tõesti üles tõusnud“ väljaütlemine on võimalik piinlikkust tundmata või kõhkleme ikka, kas meid ehk poolearuliseks ei peeta. Kui jääme muretsema oma reputatsiooni pärast, siis oleme kui taigna kergitajad Egiptusest väljarännu eel – tagajärjeks mahajäämine või nälg. Täna on meie küsimus, kas valik on uskuda lihtsalt, aga igavesti elusalt või jääda lõputult oma elu pärast muretsema, kas meie elu lõpetab vääramatu paratamatus – surm või teame lootusrikkalt nagu väike Helena, et elu ei saa kunagi otsa. Aamen.

 

 

 

 
 
Naatan Haamer,
Tartu Ülikooli-Jaani koguduse abiõpetaja