Meie asi on kuulutada Kristust

Mk 9:38–41
Selle pühapäeva evangeelium ei ole midagi meie päevil nii levinud usulise ükskõiksuse taolist, mille kohaselt igaüks uskugu, mida aga tahab, kui ta ainult teisi ei häiri. Tänane vestlus on ümbritsetud ettekuulutustest Õnnistegija kannatuste, surma ja ülestõusmise kohta ning jüngritele antud juhistest tema nime tunnistamise kohta. Tähendab, pole kaugeltki ükskõik, mida inimesed usuvad, milliseid vaime appi kutsuvad või kelle nimel palvetavad. Jeesus räägib tema nimel tegutsemisest ja siin on selge viide kristliku usu keskmele: sellele, et Jeesuses Kristuses on Jumal ise tulnud siia maailma inimesi kurjast ja hukatusest päästma. Tema nime ees peavad kõik kurjad vaimud taanduma ning surmgi surema. Tõesti, „kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks“ (Ap 4:12).
Siiski on tänases evangeeliumis ka oluline sõnum kitsarinnalisuse vastu. Vahetult enne meie ees olevat mõttevahetust Johannese ja Õnnistegija vahel leiame Jeesuse jüngrite vaidluse selle üle, kes neist ikkagi see kõige suurem ja tähtsam on. Niisuguse suhtumise pärast noomib ja manitseb Jeesus neid ning toob neile eeskujuks ühe väikse lapse – paljude meelest „eelinimese“ ja igal juhul kena habemega täismeeste väärikusest kaugel olija. Issand käsib suureks pürgijal olla kõikide teenija ning pidada läkitatute asemel Läkitajat tähtsaimaks. Ja siis tuleb Johannes välja sõnumiga mehest, kes ei kuulu nende hulka, ent tegutseb Jeesuse nimel. Siitki paistab läbi kumavat tahe olla ikkagi midagi erilist, midagi muud ja paremat kui teised inimesed; olla n-ö sisering või tagatuba. Jeesus aga põrmustab jüngrite eneseülendamise.
Issand hoiatab oma jüngreid eksklusiivse kõrkuse eest jumalariigi töös. Kujutluse eest, et „hea on hea ainult siis, kui mina seda teen“ või et kõik, kes ei kuulu meie kogudusse, ei käitu täpselt meie moodi või ei usu kõiges nii nagu meie, on väärtusetud ning vahest isegi vaenlased.
Jah, võib küll olla, et mitmesugused isehakanud, inimtekkelised vabakogudused saavad paljudest asjadest valesti aru ning rapsivad tühja või teevad mõnikord kurjagi; et neile oleks tõepoolest parem, kui nad liituksid kirikuga ja teeniksid Jumalat mitte oma, vaid tema viisil, kuid see ei tähenda, et neilgi poleks oma osa ega tasu Jumala kuningriigis.
Pigemini võiksime Jumala kuningriigi tööd võrrelda sõjateenistusega – Kristuse kirik on ju vanast ajast tuntud kui militia Christi, Kristuse sõjavägi. Maistel riikidel on olemas regulaar­väed, keda nende riigi valitsus on sõdima volitanud ning keda tunnustavad seesugustena kõik vaenutegevuse osapooled. Neil on lisaks ametlikule mandaadile harilikult ka korralik relvastus, hierarhia, auastmed, vajalik väljaõpe nii sõduritele, allohvitseridele kui ka ohvitseridele, oma vormiriietus jmt. Kuid nende kõrval võib eksisteerida veel ka metsavendade ja partisanide salku, kes ühel või teisel põhjusel ei soovi regulaar­armeega ühineda, kuid võitlevad siiski sama riigi huvide eest. Jah, nende ettevalmistus ja varustus jätab sageli soovida; jah, nad tekitavad vahel asjatut segadust ning teinekord isegi takistavad regulaararmee tegevust; jah, nad kannavad tihti asjatuid kaotusi jne, kuid siiski ei saa öelda, et neist üldse mingit kasu pole või et nad teeniksid tingimata vaenlase huve.
Nõnda on ka n-ö kirikuinimestele, Kristuse regulaararmee sõduritele, kohane suhtuda oma „metsavendadest“ usukaaslastesse heatahtlikult, rõõmustades nende võitude üle, ent samas ka palvetades nende eest, et nad leiaksid tee kirikusse ega rapsiks umbropsu.
Veelgi enam tuleks meil hoiduda oma usu- ja kirikukaaslaste halvustamisest; nende jagamisest omadeks ja võõrasteks; usklikeks ja uskmatuteks; õpetajateks ja koguduseliikmeteks jne. Küllap Jumal omal ajal hea vilja umbrohust eraldab – ja jäägugi see pigem tema tööks, meie asi olgu teha head, nii kuis oskame. Kui aga Kristust kuulutatakse igal kombel, olgu siis tagamõttega või tõemeeli – tänu Jumalale! Olgu meil veidi usaldust ka Jumala vastu!
Kes annab Kristuse jüngrile kasvõi klaasitäie vett sellepärast, et too on jünger, saab kindlasti Jumalalt oma tasu ühel või teisel moel. Aga isegi kui maailmast meie ümber on vähe põhjust loota häid ande sellepärast, et kristlased oleme, siis meil Kristuse jüngritena on ometi kohustus enda ümber jagada parimat sellest, mis meil endil on. Kristuse nime kuulutamine ja tema nimel heade tegude tegemine on see parim, mida meil anda. Meil tuleb olla õnnistuseks. Meie kutsumus on olla õnnistuste jagajad ja ligimeste ülesehitajad, küsimata sellest, kas meile selle eest tasutakse või ei. Peame tegema häid asju sellepärast, et need on head, ning selleks, et maailm tänu meile oleks kasvõi veidigi jumalasarnasem, kaunim ja parem paik kui muidu.

 

 

 

 

Toomas Nigola,
Põlva koguduse õpetaja