Meid on kutsutud kuulutama

Issand, su Jumal, äratab sulle sinu keskelt, su vendade hulgast, ühe prohveti, minu sarnase – teda te peate kuulama! Seda sa just palusid kogunemispäeval Hoorebil Issandalt, oma Jumalalt, öeldes: «Ma ei suuda enam kuulata Issanda, oma Jumala häält ega kauemini vaadata seda suurt tuld, ilma et ma sureksin.» Ja Issand ütles mulle: «See on hea, mis nad on rääkinud. Ma äratan neile ühe prohveti nende vendade keskelt, niisuguse nagu sina, ja ma panen oma sõnad ta suhu ja ta räägib neile kõik, mis mina teda käsin. Ja kes ei kuula mu sõnu, mida ta räägib minu nimel, sellelt nõuan mina ise aru.
5Ms 18:15–19

Siin Torontos on advendiajal lai valik imeilusaid kirikukontserte. 4,5 miljoni elanikuga suurlinnas toimub ainuüksi Georg F. Händeli «Messia» ettekandeid üle viiesaja. Ühel neist, mis toimus Metropolitan United Churchi uhkes katedraalis, oli ka mul võimalus kuulaja olla. Kogu teos oma ülevuses oli muljet avaldav, kuid erilise elamuse jättis minule see, kui Halleluuja koori ajaks kogu kirikutäis kuulajaid väärikas harduses püsti tõusis. Inglise kultuuriruumis on see teos oma prohvetlikku kasvatust edasi kandnud juba väga mitmete inimpõlvede jooksul. Teise suure elamuse osaliseks sain pisut väiksemas anglikaani kirikus, kus kanti ette Benjamin Britteni «Saint Nicolas». Publiku asjatundlikkus kavasse lülitatud koraalide ning teose kahe osa kaasalaulmisel oli enneolematu kogemus. Siinmail armastatuim jõululaul «O Come All Ye Faithful», mis meie lauluraamatus kannab pealkirja «Kõik usklikud, tulge», andis minulegi hea võimaluse kooriseade bassipartiid ingliskeelsete sõnadega maarjamaise aktsendiga kaasa laulda.
Läbi õhtuse linna kodu poole sõites kõrvutasin mõttes äsjast elamust kodumaa kirikutes paarkümmend aastat üle elada tulnud jõulueelse kontserdimeluga, kus mõne esineja jaoks erineb jõulukontsert kirikus suvisest küla laululaval esinemisest vaid selle poolest, et õlut ei müüda ja päkapikumüts on viltu pähe tõmmatud. Publiku hulgas on aga piisavalt neid, kes panevad pahaks, kui pastor kontserdi lõppu vähemalt palve ja õnnistamise lausub, et eelnenut läbi häda kirikusse sobitada. Aga meenutasin ka kõigest maisest ülendavaid hetki kodumaa kirikutes, kus nii kontserdi esinejad kui kuulajad on ühiselt hingega suure sõnumi ümber, mille nimel ja pärast on pühakotta kokku tuldud.
Meid on välja valitud ja kutsutud kuulutama võimast sõnumit Jumala suurest seletamatust armastusest. Selle tajumiseks ei piisa sageli ühe inimpõlve vältel omandatud teadmistest või taastuvatest traditsioonidest. Ühe väikese rahva suurus avaldub just oskuses ühendada esivanemate vaimulik kultuur meie tänaste tegemistega. Selles on meil veel küllalt kasvada.   
Käesoleva jutluse aluseks olevat kirjakohta võib nimetada ka Moosese kaudu kõlanud ettekuulutuseks Messia tulekust. Jõuluõhtul loetakse sama lõiku Vana Testamendi ettekuulutuste hulgas, mis räägivad Lunastaja sünnist. Samas jäi Moosese ja Jeesuse vahele terve pikk Iisraeli rahva ajalugu, millesse mahtus palju suuri prohveteid, kes kõik omal vägeval viisil kuulutasid omas ajas Jumalalt saadud sõnumit. Aeg on näidanud, kuidas Jumal ka sõnakuulmatuilt on ikka ja jälle aru nõudnud, miks prohvetite kaudu läkitatud juhatust või hoiatust on hoolimatult põlatud.
Keda siis Piiblis nimetatakse prohveteiks? Ma ei hakka siin üles lugema nende nimesid. Seda võib iga huviline ise pühakirjast järele vaadata. Pigem otsin enam-vähem sobivat ühist nimetajat prohvetite üldiseks iseloomustuseks. Üldlevinud arusaama kohaselt arvatakse, et prohvet ennustab tulevikku. Vanas Testamendis on juttu ka sellistest tegelastest, aga neid nimetatakse reeglina valeprohveteiks. Need ennustasid tasu eest ja enamasti ka tasust sõltuvalt. Mida ilusam tasu, seda ilusam tulevik. Selliste eest hoiatab ka tänane kirjakoht.
Tegelikul prohvetil tuleviku ennustamisega otsene side puudub. Pigem on nad Jumala kutsutud/valitud kõnelejad. Tulevikku vaatajad, tulevikku juhatajad ja tuleviku kujundajad – rahva vaimsed juhid. Parim kaasaegne sõna prohveti kohta oleks ehk koguni visionäär. Nad õpetavad nägema seost mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Kuulutavad meeleparandust, et vältida tänaste tegude saatuslikku mõju homsele päevale ning ajaliku elu meeletusest võrsuvat igavest hukatust. Iga prohvet kuulub küll oma kaasaega ja elab tema ajastu sündmuste keskel, kuid talle usaldatud sõnum on ajatu ning kantud jumalikust tõest.
Ka meie oleme Kristuse tulemise – tema taastulemise kuulutajateks kutsutud. Kas see on meie elus reaalne ja aktuaalne? Kas usk Jumala ligiolusse on meile tuleviku igavikuline visioon, mis mõjutab ning suunab meie tänaseid mõtteid, sõnu ja tegusid? Selles on küsimus. Aamen.
Advendiaja tervitustega Torontost.

Mart Salumäe,
Toronto Peetri koguduse õpetaja