Meenutusi praost Manivald Heinamist

Kanepi kiriku käärkambri seinal ripub aastakümneid suur foto koguduse noorest õpetajast Manivald Heinamist (1.02.1894–30.05.1969). Möödunud aastal oli tema 35. surma- ja 110. sünniaastapäev.
Manivald Heinam sündis Hageri kihelkonnas Rabivere koolimajas kihelkonnakooli juhataja pojana. Ta õppis Tallinna Nikolai gümnaasiumis, lõpetas selle hõbeaurahaga ja jätkas õpinguid Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Eestimaal teenis ta vaid ühte kogudust, Kanepi kogudust aastail 1923–1944, juhtides lisaks veel enamuse ajast Võru praostkonda.
Ta abiellus 16. veebruaril 1917 Marie Issajeviga (snd 3.02.1898 Astrahanis, srn 18.12.1970) ja neil sündis tütar Lilian (14.09.1923–7.07.1987).
Praost Heinam kirjutas oma autobiograafias: «Saksamaal novembrist 1944–1945 olin asetäitjaks õpetajaks Parumi ja Gammelini kogudustes, Mecklenburgis. Hiljem laagri õpetajana ja kooli usuõpetajana Lübeckis ja Eutinis kuni ümberasumiseni Kanadasse maikuus 1950. 11.07.1950 kuni dets. 1963 teenisin eestlaste peret Vancouveris ja Victorias (saarel), United Lutheran Church of America Mission Board’i palgalisena.»
Kanadas
Heinami õetütar Tamara Karise on kirjutanud: «1953. aastast pidas ta teenistusi igal teisel pühapäeval Dunsan’i koguduses saksa keeles ja Nanaimo koguduses inglise keeles. Nagu alati, iga algus on raske. Kanadasse saabujatel raha ei olnud. Igatsus oli siiski oma emakeeles jumalateenistusi pidada. Alguses üüriti kolmes inglise kirikus pühapäevaks ruum teenistuse ajaks.
Inglise keele oskajaid oli vähe, ja need käisid igapäevast leiba teenimas. Praost Heinam valdas täielikult inglise keelt. Ta aitas kõiki oma ametiasju ajada ja vahel oli ka kohtus tõlgiks. Aja jooksul paranesid olukorrad, praost Heinam omandas kodu 3. avenüül Vancouveris, kus ta oma abikaasaga surmani elas.
1963. a detsembris läks praost Heinam pensionile. Uus kirik ehitati ja avati 1964. a. õpetaja Piiri juhatusel. Praost ja ta proua puhkavad Forest Lawn kalmistul Vancouveris.»
Rääkis, mida uskus
Ametivend Otmar Pello on kirjutanud oma mälestustes: «Igal kihelkonnal oli oma eriline ilme ja minu arvates ei olnud kaneplastega alati kõige lihtsam toime tulla. Heinami kohta ütles kihelkonna rahvas: «Ta on liiga hea meie jaoks.» Praost Heinam on kindlasti üks ülivõrdeline hingekarjane ja vaimulik. Tema suurus ei seisne sugugi ainult selles, et ta on vist küll kõige pikem mees, kes kunagi on seisnud ühes eesti kiriku kantslis. Tal on veel teine hiigel-mõõde, mis avaldub usujõus ja veendumuses, teenivas meelsuses ja teesklemata alandlikkuses. »
Keegi P.K. on kirjutanud praosti mälestuseks: «22 aasta jooksul külvas ta oma sõna ja eluga armastust koguduse liikmete südametesse. Selle tõttu oli ta armastatud hingekarjane kõikide poolt, kes teda tundsid. Inimestega vastuollu ei sattunud ta kunagi. Kuna ta oli haruldaselt pikakasvuline, siis öeldi tema kohta: nagu Jumal on andnud talle pikkust, nii on antud talle ka tarkust ja armastust oma koguduse juhtimiseks. Tema jutlused olid sügavmõttelised ja sisukad. Uskliku inimesena rääkis ta seda, mida tundis ja uskus.
Ta sulest on ilmunud vaimulikke laule ja jutte, peamiselt pagulasajakirjas «Eesti Kirik». Iseseisva raamatuna ilmus kodumaal tema vaimulike kõnede kogu «Jumalariigi külv Eesti südames ja mullas». Inimesena oli ta lihtne, sõbralik ja humoorikas. Hea viiulimängija ja täiskarsklane.»
Koostanud Vello Niilo